Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Hando Runnelile tõi Liivi luuleauhinna värsistus müstilise valgusega külmast talveööst

Copy
Luuletaja Hando Runnel.
Luuletaja Hando Runnel. Foto: Tairo Lutter

Peipsiääre vallas Rupsi külas tegutseva Liivi muuseumi rehetares selgus, nagu ikka Juhan Liivi sünniaastapäeval, legendaarse luuletaja auks asutatud auhinna järjekordne saaja. Selleks osutus Hando Runnel.

Liivi muuseumi rehetare ühes toas on laud, mille taga luuleauhinna laureaat jätab tavapäraselt mälestuseks oma võiduka luuletuse.
Liivi muuseumi rehetare ühes toas on laud, mille taga luuleauhinna laureaat jätab tavapäraselt mälestuseks oma võiduka luuletuse. Foto: Sille Annuk

Laureaadi valis välja žürii selliste autorite hulgast, kelle silmapaistvat luuletust, mis on eelmisel kalendriaastal trükis ilmunud, kannab liivilik vaimsus.

Nüüd välja antud auhind on järjekorras 45. Muuseumi veebilehel on selle saamiseks kandideerima seatud autorite nimed, luuletused ja nende ilmumise kohad. Žürii nimetas lõplikusse valikusse seitse autorit. Peale Hando Runneli on need Indrek Hirv, Hanneleele Kaldmaa, Timo Maran, Triin Soomets, Ann Viisileht ja Tõnis Vilu.

Liivi auhinna tänavune võitja Hando Runnel, kes on sama tunnustuse saanud ka aastal 1993, avaldas oma seekordse võiduka luuletuse «Küünlapäeval» möödunud aasta aprilli Loomingus. See on leidnud koha ka hiljuti ilmunud luulekogus «Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud». Värssidesse on jäänud käreda pakasega talveöö, milles veikleb müstiline põhjavalgus.

Laureaat ei saanud autasustamisele minna, küll aga oli ta kohal video vahendusel.

Intervjuud Hando Runneliga saab lugeda 2. mail ilmuvast Tartu Postimehest.

HANDO RUNNEL

                                                                              Küünlapäeval

                                                                                                          Taeva tulipunasel alasil

päike vasardab metsalatvu,

valged hanged on verise kumaga

ennast üleni kinni katnud.

                                                                                                       Öösel põhjavalguse põlevat

vahin maailmatelki,

imen pärani silmisse

haiget müstilist helki,

                                                                                                        kuni tähesütele sadeneb

viimaks pilvede koredat tuhka,

külmast vabisev maailm ometi

vastu hommikut veidigi puhkab.

                                                                                                         Luuletus «Küünlapäeval» on esimest korda ilmunud Loomingus 2022, nr 4.

Tagasi üles