/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/27/15285093t1h2888.jpg)
100 aastat tagasi tuli trükist Loomingu esimene number. See on väga tugevasti Tartuga seotud tegu. Äsja ilmus sama žurnaali 1124. number, mille kaante vahele on andnud suure panuse tartlasedki, kuid ajakiri ise on toimetatud ja trükitud pealinnas.
Looming on endiselt Eesti kirjanike liidu ajakiri, nii nagu oli ka sajand tagasi. Ajakirja väljaandmine otsustati ära juba 8. oktoobril 1922 liidu asutamiskongressil Tallinna raekojas.
Juhatusse valiti Artur Adson, Karl Ast-Rumor, Eduard Hubel alias Mait Metsanurk, Jaan Lintrop ja Friedebert Tuglas, kellest ainult viimane elas Tartus. Ja et ajakirja väljaandmine arvati selles linnas olevat odavam, asus Loomingu toimetajana ametisse just tema. Oma aadressiks on ta liidu moodustamise suvel märkinud Näituse 28–4.
Kirjanike meenutusi
Kirjanik Juhan Sütiste meenutab Loomingu aprillinumbris 1933 kümmekond aastat varasemat aega, mil ta kohtas «Näituse tänaval ühel õõnsalt kõmiseval puutrepil toimetaja F. Tuglast. Ta oli linna minemas, ning me jalutasime mõlemad Toome poole soojas ning suitsuvinetavas kevadõhtus». Sütiste sai temalt kuulda, et toimetajat võib kohata keskpäeval Linda kohvikus.
«Esimeses toas auras ning surises hiiglasuur nikkel elektrikohvimasin. Nobedad ettekandjannad askeldasid laudade vahel tasside ja koogitaldrikutega. Väikeses vahetoas käis vaikne malemäng ning lakkamata suitsetamine,» meenutab Sütiste. «Saali ühes keskmises lahtris silmasingi otsitava koos H. Visnapuu, A. Gailiti ja H. Kruusiga.»
/nginx/o/2023/04/27/15285096t1h89e4.jpg)
Eks töötanud ju toimetaja koduski, aga nagu on kommenteerinud Toomas Haug vastse Loomingu numbris Tuglase ja Hubeli kirjavahetust, olid ajakirja esimese toimetaja olulised kohad töötamiseks ja autoritega suhtlemiseks Tartus just kohvikud. Neisse laskis ta ka posti saata. Linda asus aadressil Suurturg 2, Werneri uksed on praegugi avatud ikka seal, kus vanastigi.
Suurturg 2 oli okupatsiooniaegsete aadresside järgi Adolf Hitler Platz 2 ja Nõukogude väljak 2 ning on praegu Raekoja plats 2. Selles asub hotell Draakon. Barokk- ja rokokoostiilis hoone on arvel ehitusmälestisena. Eesti Üliõpilaste Seltsiga seotud ringkonnad organiseerisid osaühisuse Linda, mis avas 2. jaanuaril 1922 samanimelise üliõpilaskohviku. Linda oli üsna ruumikas, seal käis ka kunstirahvas.
Werner oli juba pika ajalooga asutus. Suvel 1895 ilmus Tartu saksakeelses ajalehes Neue Dörptsche Zeitung kuulutus, mis andis teada, et pühapäeval, 13. augustil avab J. Werner (Hugo Johann Louis Werner) Viini kondiitriäri. Ta lubas kiiret ja ausat teenindust ning palus heatahtliku huvi osutamist.
Tuglas talitas maitse- ja põhimõttekindlalt. Kui ta leidis, et «mõni asi pole kaugeltki kunstiküps, isegi mitte rohelise õuna eest», siis ta seda Loomingusse ei võtnud, meenutas Daniel Palgi.
Tema asutatud äri kasvas saksa klientuuriga väiksest kohvitoast 1920. aastateks välja suuremaks kohvikuks. Sellest kujunes eestlastest kunstnike, kirjanike ja muu kultuurirahva ning õppejõudude kokkusaamispaik.
Herbert Salu kirjutab oma esseekogus «Kihutav troika», et Tartu kuulsaim kohvik ja boheemkonna kogunemispaik oli Werner (alguses aadressiga Jaani 7, praegu Ülikooli 11). See sobis kohtumisteks oma asukoha poolest südalinnas, ülikooli lähedal. Ja Werneri koogid olid kuulsad.
«Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna «kohvik», öeldi «kohvimaja» või «kaffee», aga varsti tekkis see tarvilik sõna,» kirjutab Salu. «Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks.»
Kohvikutes ja trükikojas
Loomingu toimetajal oli kohvikus võimalik kohtuda kirjanikega ning käsikirju ja korrektuuri lugeda. Kirjastus ja trükikoda asusid siiski mujal.
Oma abikaasale Elo Tuglasele 28. aprillil 1923 läkitatud kirjas märgib toimetaja, et uue ajakirja esimese numbri tegemisel kulus palju aega kirjavahetusele, viis-kuus «igavat kirja» iga päev. Aega röövis ka tehniline töö.
«Seisin iga päev tundide kaupa trükikojas. Kõik honorariarved, ridade väljaarvamised ja rahade maksmised olid minu teha, sest muidu ei saanud,» kirjutab Friedebert Tuglas. «Noor-Eesti man tuli kogu raamatupidamine sisse seada.»
/nginx/o/2023/04/27/15285097t1h5e71.jpg)
Looming trükiti aadressil Rüütli 9 asunud Postimehe toimetuse trükikojas. Loomingu toimetuse ja talituse aadressiks on esimeses numbris märgitud Noor-Eesti kirjastus, mis asus tol ajal tõenäoliselt aadressil Rüütli 4.
Daniel Palgi on meenutanud oma «Murduvas maailmas», et Loomingut esimesest numbrist alates üksi toimetanud Tuglas muutus ajapikku «tsipa närvilisemaks», sest ta pidi olema ühtaegu toimetaja, korrektor ja jooksupoiss. Ta lubas jääda veel aastaks 1926 kirjanike liidu ajakirja tegema, aga ainult siis, kui leitakse toimetaja abi. Gustav Suits soovitas selleks Daniel Palgi, kes oli seni ülikoolis õppimise kõrval olnud raamatukaupluse Sõnavara peremehe abi.
Oma memuaarides kirjeldab Palgi toimetaja tööd kohvikulaua taga. «Ta tuli keskpäeval kohvikusse, rääkis seal kaastöölistega, luges ja parandas käsikirju, luges korrektuure, käis vahepeal kirjastuses, trükikojas või naisega söömas ja tuli jälle kohvikusse tagasi. Peamiseks istumispaigaks oli Werneri kohvik. Seal oli kirjanikke alati, samuti kunstnikke,» meenutab Palgi.
/nginx/o/2023/04/27/15285095t1h4230.jpg)
Tuglas käis aastal 1926 õige tihti istumas ka Linda kohvikus, millest sai õhtuti noorte tantsulokaal. «Päeval oli siin alati tühje laudu, õhku ja valgust palju. Werner oli aga tume, suitsune, peaaegu urgas,» meenutab Palgi. «Mis põhjusest see nüüd tuli, aga Tuglas hakkas oma toimetusetööd just siin tegema. Nii sai Linda kohvik minulegi peaaegu teiseks koduks.»
Järgmised toimetajad
Palgi tunnistab, et töö – korrektuuri lugemine, trükikojas käimine, kohvikus konutamine – ei olnud eriti huvitav. «Teatud võitlus, mis käis käsikirjade ümber, minuni ei ulatunud,» meenutab ta.
Siiski teab ta lisada, et Tuglas talitas maitse- ja põhimõttekindlalt. Kui ta leidis, et «mõni asi pole kaugeltki kunstiküps, isegi mitte rohelise õuna eest», siis ta seda Loomingusse ei võtnud. «Tuglase selline käitumine soetas talle vastaseid, kuid ka autoriteeti. Selle vastu ei saadud kriitikaga, võis ainult ametist lahti lasta,» kirjutab Palgi.
Nii jäigi 1926. aasta Tuglasel sedakorda viimaseks Loomingu tegemise aastaks. Tema asemele astunud Jaan Kärner vabastati sellest ametist 1929. Toimetaja toolile istus Johannes Semper ja püsis seal 1940. aasta suveni. Mispeale oli toimetaja taas Tuglas – kuni suveni 1941.
Ja kuigi Eestit okupeerisid stalinistlik NSV Liit, hitlerlik Saksamaa ja siis taas Nõukogude Liit, ilmub Looming tänini. Siiski – sõjasuvel 1941 soikus ajakirja tegemine ja kui seda hakati sügisel 1944 taas toimetama (esimene number ilmus jaanuaris 1945), tehti seda nii nagu praegugi Tallinnas.
Leheloo kirjutamisel on kasutatud Loomingus ilmunud artikleid, Katrin Raidi raamatut «Loomise lugu. Eesti aeg» ja Tartu linnaraamatukogu veebilehte Tartu Ilukirjanduses.