Kai Kunimägi: lahutus ja lapsed – kuidas edasi?

Kai Kunimägi Foto: Erakogu

Abielu või kooselu lõppedes on vanematel keeruline mõista, et lahku mindi ühisest elust partneriga, mitte oma lastest. Lapsed vajavad oma vanemaid ka pärast nende lahkuminekut ning nende kohus on pakkuda oma lastele turvatunnet ja tuge ka siis, kui omavahelised suhted on keerulised.

Pärast suhte lagunemist peaksid mõlemad vanemad pingutama selle nimel, et säiliks koostöö ja positiivne vanemlus. Olla hea lapsevanem on igas olukorras suur väljakutse, eriti aga veel lahutust läbi tehes. Lapsevanemaks olemise minimaalne standard peaks aga ka siis endas hõlmama sooja suhtlust, head läbisaamist, toetust, julgustamist, lähedust, vanemate osalemist laste tegevuses ja ühiselt tõhusa kasvatusdistsipliini ellu rakendamist.

Lahkuminek ei ole meie ühiskonnas ammu enam tabu. Mõistagi on seetõttu kasvanud ka laste hooldusõiguslike küsimustega seotud vaidlused ja nende lahendamine kohtu ning sageli ka meedia vahendusel. Lastekaitsetöötajate ajast ligi poole võtab perekonnakonfliktidega tegelemine.

Miks siis on nii, et armastus saab ühel heal päeval otsa ja omavahelised konfliktid paisutavad üles sõja, milles lapsi kasutatakse teineteise vastu relvana? Oma igapäevatöös perelepitajana näen, kui kesised on lapsevanemate emotsioonide juhtimise ja konfliktilahenduse oskused. Vajaka jääb vanemlikust võimekusest ja vastutuse võtmise julgusest. Otsitakse kiireid ja kergeid lahendusi, mis ei võta alati arvesse laste soove ja huvisid.

Lahkuminek on keeruline sotsiaalsete suhete muutuste protsess, mis mõjutab kõiki osalisi, sellega kaasneb sageli nii laste kui ka nende vanemate heaolu langus. See algab abielusuhte purunemisega ning jätkub aastaid kestva ebastabiilsusega. Vanematevahelised suhted on sageli konfliktsed ja keerulised juba enne lahkuminekut ja konfliktsus püsib või suureneb peale lahkuminekut veelgi.

Mitmed uuringud on näidanud, et kui vanematevaheline konfliktsus on suur ja suhtlus puudulik, on sellel otsene mõju laste vaimsele tervisele. Ka nn tervete perede lastel.

Laste heaolu peab olema tähtsam kui kohtunike eelarvamused ja eelistused, soopoliitika, ühe vanema soov võõrandada teine vanem lapse elust ning lapsele ohtlikuks osutunud vanema soovid.

Laste kohanemist vanemate lahkuminekuga mõjutab lahkuminekule eelnev ja järgnev aeg, kuid olulisemaks peetakse pigem lahkuminekule järgnevat faasi, kuna just see mõjutab laste vaimse tervise näitajaid. Vanemate lahutus põhjustab lastes kurbust, mida läbi elada on raske.

Lisaks mõjutab konfliktne lahkuminek õppetöös edasijõudmist. Selgelt joonistub uuringutest, et positiivse vanemluse puudumine pärast vanemate lahutust kujutab ohtu laste psühholoogilisele ja käitumuslikule toimetulekule. Konflikt kurnab emotsionaalselt ka vanemaid ja seetõttu ei jagu neil lastele enam piisavalt tähelepanu. Tegeletakse pigem uue suhte rajamisega või vana suhte hävitamisega – lapsed enam pildile ei mahu. Pole harv, et frustratsioon partneri suhtes kantakse üle lastele.

Viimastel aastatel on abielulahutusjärgne vanemliku aja jaotus muutunud. Varem jäid lapsed peale lahutust sageli elama emaga, nüüd see enam nii ei ole. Isade roll laste kasvatamisel aina suureneb ja seda ka pärast lahutust.

Paljudes Euroopa riikides on üha kasvav trend, et pärast vanemate lahkuminekut elavad lapsed kahes elukohas ehk jagatud vanemluses, mis tähendab, et laps viibib ühe vanema juures vähemalt 30 protsenti ajast. Selline elukorraldus on järjest levinum ka Eestis.

Ehkki seda aina rohkem praktiseeritakse, ei ole päris lõpuni selge, kuidas selline elukorraldus tegelikult lapsi mõjutab. Kuna lastel on erinevad vajadused ja vanemate käitumine selles olukorras erinev, siis ei ole võimalik päris konkreetselt määratleda, mis on sel hetkel laste jaoks «hea» või «halb» otsus.

Kui vanemate lahutus toob lastele kaasa senise oma kodu ja sõprade kaotuse, kooli vahetuse ja huvihariduse katkemise, on selge, et see ei ole laste huvides ja otsuste mõju on väga suur. Kui kaob kõik, mis on seni pakkunud turvatunnet, ja see asendatakse olukorraga, kus elus olulised asjad peavad mahtuma seljakotti, sest keegi teine on nii otsustanud, siis kellele on selline otsus hea?

Oluline on arvestada laste häält, et lahkuminekujärgne elukorraldus toimiks nende jaoks parimal võimalikul viisil ja võimaldaks nendesse otsustesse laste kaasamist.

Kui laste elu puudutavad küsimused saavad kohtus jäigad ja kindlapiirilised lahendused, siis see ei pruugi arvestada laste huve ja heaolu. Laste arvamust tuleb pidevalt küsida, sest aja jooksul see võib muutuda, nagu ka lapse ealised ja arengulised vajadused, ning vastavalt sellele saab muuta ka laste elukorralduslikke kokkuleppeid.

Laste heaolu peab olema tähtsam kui kohtunike eelarvamused ja eelistused, soopoliitika, ühe vanema soov võõrandada teine vanem lapse elust ning lapsele ohtlikuks osutunud vanema soovid. ÜRO laste õiguste konventsioonis on kirjas, et igal lapsel on õigus mõlema vanema hoolitsusele ning igal vanemal on kohustus ja õigus oma lapse eest hoolitseda ja temaga suhelda.

Seega, võrdne vanemlik vastutus kui õiguslik eeldus on esmatähtis. Vaid kvaliteetne ja omakasupüüdmatu vanemlus aitab lapsel kohaneda ja hakkama saada jagatud vanemlusega.

Vanemad peavad püüdlema hea ja toimiva koostöö poole, püüdma jätta tagaplaanile enda ego, peavad soodustama laste suhteid teise vanemaga, mitte takistama ja võõrandama last eemal elavast vanemast, kui see vanem ei kujuta lapse elule ja tervisele ohtu.

Varem jäid lapsed peale lahutust sageli elama emaga, nüüd see enam nii ei ole. Isade roll laste kasvatamisel aina suureneb ja seda ka pärast lahutust.

Vanemate võimalikult konflikti- ja pingevaba suhe tekitab jagatud vanemluses lastele turvatunde, mida nad vajavad, et selles keerulises ning ebastabiilses olukorras hakkama saada.

Võrdse ja konfliktivaba vanemlussuhte olemasolu peale lahkuminekut on oluline, kuid selle saavutamine keerukas protsess. Lahkuminekujärgne vastutustundlik vanemlus algab juba enne lahkuminekut, vanemad vastutavad selles protsessis oma laste eest koos.

Siin saab abiks olla perelepitusteenus, mille eesmärk on lapsevanematele pakkuda laste hooldusõiguslike küsimuste lahendamisel tuge. See on protsess, kus vanemad osalevad võrdsete pooltena, et ise leida sobivad lahendused oma laste elukorralduslikele küsimustele. Tuleb leida väljapääs konfliktsest suhterägastikust, mõista ja mitte hukka mõista. Lahkuminek ei pea olema pikk ja pidev hävitav võitlus, sellest võib saada uus ja tugevam vanemlussuhe, kui ollakse valmis oma laste ja nende tuleviku nimel vaeva nägema.

Viha ja vihkamine teeb kahju nii lastele kui ka vanematele ja viib veel sügavamale kriisi. Agressiivses ja halvustavas keskkonnas kasvades muutuvad lapsed endassetõmbunuks, depressiivseks ning võivad hakata elu vihkama. Seega, asi ei ole mitte konfliktides, mis lahkuminekuga kaasnevad, vaid oskuses neid konflikte lahendada. Konfliktivaba elu ei ole olemas, küll aga on vanematel võimalus lastele õpetada, kuidas erimeelsusi lahendada.

Kõige põhilisem soov, mida lapsed sellistes olukordades avaldavad, on, et nende vanemad saaksid hästi läbi, isegi kui nad enam kunagi ei hakka koos elama.

On hulgaliselt uuringuid, mis toovad välja lahutuse ja jagatud vanemluse mõju lastele. Neist kõigist kumab läbi üks tõdemus: ei ole vahet, kuidas ja mil viisil on laste elu korraldatud, mitu tundi ja minutit laps veedab ühe või teise vanemaga, suurim mõju nii negatiivses kui ka positiivses võtmes on vanemate omavaheline läbisaamine.

Just see ongi see võluvõti, mis teeb lapsed õnnelikuks – head vanematevahelised suhted. Lapsed soovivad oma mõlemaid vanemaid näha koolilõpuaktusel või kontserdil, mille tarvis on aasta aega harjutatud, või oma sünnipäeval, ja et ei peaks muretsema, kuidas vanemad ennast tunnevad, vaid saaksid tunda rõõmu saavutuste üle ning seda rõõmu jagada kõige kallimatega – oma ema ja isaga, isegi siis, kui nad on lahku läinud.

Tekst pärineb sotsiaalkindlustusameti blogist.