VIDEO ⟩ Vennad Urbid tulid Forseliuse kooli vilistlapeole ja laulsid kooliperega hümni, milleks on Tarmo Urbi loodud «Koolilaul»
24. aprill 2023, 18:40
/nginx/o/2023/04/24/15279339t1hb2b4.jpg)
Tartu Forseliuse Kooli 65. aasta kontsert-aktus ja vilistlaspidu tõi 22. aprilli õhtul koolimajja üle 400 vilistlase, teiste seas ka lüürikuist trubaduurid Tarmo ja Toomas Urbi.
Kui tund ja 20 minutit kestnud eeskava, kus astusid üles Forseliuse kooli koorid, ansamblid ja rahvatantsurühmad, läbi sai, jõudis kätte aeg esitada kooli hümn.
Laval seisnud esinejate ette astusid nüüd Tarmo ja Toomas Urb ning kõlas kõigile tuttav «Koolilaul», lastest ühendkoor vendade Urbide selja taga ning saalis püsti tõusnud vilistlased otse ees.
«Õpilastele oli see muidugi harukordne elamus kohtuda oma kooli hümni autoritega ja laulda seda lugu nendega koos,» ütles direktor Jüri Sasi.
Tartu Forseliuse kooli almanahhis «Tipa-Tapa» on loo sünni kohta kirjas Tarmo Urbi mälestused. Et kuidas ja mis asjaoludel see lugu tal üldse sündis.
Kopli trammis 1979. aastal
Tol aastal oli Tarmo Urb Tallinna tänavail juhuslikult kohanud oma Tartu 8. Keskkooli õpetajaid, kes olid pealinnas kas õpetajate päevaga või mingi muu koolide päevaga. Õpetajad siis uurisid, et kas Tarmo ei oleks nõus koos Tomiga tulema nendega televisiooni esinema, et Tartu 8. keskkool seal hea välja paistaks.
«Noh, nõustusin. Ise aga mõtlesin pingsalt, et mida küll laulda. Mis me repertuaarist sobiks sellisesse saatesse. Mitte midagi sobivat ei tulnud pähe,» meenutab kooli almanahhis seda lugu Tarmo Urb.
Edasi läks nii, et kuna esinemisega oli kiire, siis tormas Tarmo Urb koju Koplisse, pani selga oma puhtamad rõivad ja helistas mitmele poole, et Tomile sõna maha jätta. Et kuhu vennas peaks kokkulepitud ajaks ilmuma.
Tarmo Urb ise hüppas juba Kopli trammi ja hakkas sellega telemaja poole lõgistama.
«Minu vastas istus üks mutt, roheline palitu seljas ja selline vildist pott peas, süles just ostetud kingade karp,» kirjutab Tarmo Urb. «Äkki tuli laul. Paberit käepärast polnud, aga laul juba jooksis peas. Palusin viisakalt muti käest, kas ta oleks nõus loovutama mulle osa sellest paberist, millesse ta kingakarp pakitud oli, sest mul on loominguline puhang. Ja ta käristaski mulle suuremeelselt suure tüki pakkimispaberit. Trammi loksumine kadus. Asemele minu meeltes kerkis Tartu 8. Keskkool...»
On palju läinud aegu sest imelisest aast, veel mäletan kui praegu, kui korjasime maast me kooli vastas pargis siis tammetõrusid kui järgmine päev klassis kõik kemmis põrusid.
«Peda trammipeatuseks oli laul valmis. Tuiskasin telemajja. Ka Tom oli seal, silmad suured, et mis lahti? Seletasin talle situatsiooni ära ja laulsin pakkimispaberilt laulu ette. Seejärel laulsime korra koos. Rohkem aega polnud. Režissööri abi kirjutas laulu teksti suurte tähtedega plakati peale, ja nii me selle esitasimegi. Esimese korra kohta täitsa kobe... Olime Tomiga end selleks ajaks juba nii kokku laulnud, et saime kõigega hakkama.»
Ka seekordne esitus läinud laupäeval Forseliuse kooli kooride ja vilistlasperega läks hästi. Toomas Urbil tuli küll ühe käega dirigeerides natuke tempot pidurdada, sest lapsed nende selja taga olid harjunud seda lugu kiiremini esitama kui vendadel Urbidel endal tavaks.
See ei olnud siiski päris esimene kord, kui vennad Urbid oma vana kooli ees seda lugu esitasid.
Issand jumal, nad lähevad minema!
«Mingid aastad hiljem tuleb meile kutse laulda kooli juubelipidustuste! Vanemuise kontserdisaalis,» meenutab Tarmo Urb seda järgmist korda. «Miks mitte! Olin just esimest korda vanglast vabanenud ja elurõõmu täis. Mõtlesime vennaga, et laulame muuhulgas ka «Kooli Laulu», et ehk keegi mäletab. Võtsime selle juba teise lauluna oma väiksesse programmi. Hakkasime laulma, ja äkki meie täielikuks hämmastuseks, tõusis kogu saal püsti. Meil mõlemal käis peast läbi mõte: «Issand jumal, nad lähevad minema! Sellist häbi pole me oma elus veel tundnud!» Saal aga hakkas kaasa laulma. Pärast, lava taga, tuli kooli uus direktor meid tänama. Küsisime, et miks te seda laulu püsti laulsite. Kas te siis ei teadnudki või, küsib direktor meilt vastu. Ei teadnud mida? See on ju meie kooli hümn. Jeesus!»
Forseliuse kooli praegune juht Jüri Sasi ütles lõpuks, et vilistlaspidu läks igati toredasti nagu sedasorti peod ikka. Tema ise sai koju kell pool viis hommikul.
«Me kutsusime vendi Urbi kooli aastapäevale ka viis aastat tagasi, aga siis nad ei tulnud. Nüüd olid aga ette hoiatamata kohal,» rääkis direktor Jüri Sasi. «Oli väga meeldiv neid näha ja vendadega pärast ka juttu ajada. Nende südames näib erilisel kohal olevat õpetaja Vello Saage. Aga ka koolivennad Tarmo ja Priit Pihlap, kelle sarmaseks nad omal ajal saada ihkasid, kuna Pihlapid olid siis juba muusikakooli poisid ja puha...»
Tarmo Urb lõpetas Tartu 8. keskkooli 1970. aastal. Kuus aastat noorem vend Toomas Urb seda ei lõpetanud, vaid lõpetas 1978. aastal Tartu õhtukeskkooli.