Keele teritaja: eesti keel kui eliidikeel

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Eesti keel on justkui hoitud ja kaitstud rohkem kui kunagi varem: meil on terve instituut, mis uurib ja korraldab eesti keelt, on keeleseadus ning nimeseadus ja veel kohanimeseadus, lisaks eesti keele arengukava, mis kõik on täis kõlavaid mõtteid. Ega kurta polegi nagu midagi, vähemalt teoorias.

Avalikus ruumis aga vaatab vastu sootuks teine pilt. Kõikvõimalikud sildid ja reklaamid peaksid meil keeleseaduse põhjal olema eestikeelsed, või vähemalt eestikeelne tekst ei tohiks olla halvemini loetav kui võõrkeelne. Ka eesti keele arengukava kohaselt on siht sellele, et Eesti avalik ruum (nii nähtav kui ka kuuldav) oleks ülekaalukalt eestikeelne ja võõrkeelne teave ei valitseks eestikeelse üle.

Aga mida pole, see on ülekaalukalt eestikeelne avalik ruum. Nimeseadus kaitseb last, kes ise pole veel võimeline sõna sekka ütlema, vanemate suva eest panna talle kummaline nimi, tavaline inimene on aga avalikus ruumis vastu vaatava võõr-, või oleks õigem öelda värdkeelse pildi vastu tegelikult kaitsetu. Kui tulihingeline lihhenoloog soovib oma lapsele panna nimeks Candelariella, paneb ametnik käe ette, ning kui ta on samblikuhuviline, soovitab ehk lapse Sädeks ristida. Söögikohtade ustel ripuvad aga nimed Irish Embassy, Chez André, Meat Market jne. Kunde harjub ära ja võtab omaks ning hakkab seda loomulikuks pidama.