Helena Kaldre: köögivilja- või lillepeenrad rikastavad pärandit

Helena Kaldre Foto: Kadri Purje

Kätte on jõudnud kevad – maa sulab ja ilmad soojenevad. Aiaomanikele tähendab see seda, et kuuridest otsitakse välja labidad ja rehad, ostetakse sibulaid ja seemneid ning kavandatakse peenramaid. Mälestisel või muinsuskaitsealal elavad ja toimetavad inimesed peavad selle tegevuse juures olema küll veidi tähelepanelikumad, kuid kindlasti ei piira elu koos pärandiga inimeste igapäevatoimetusi, olgu selleks siis näiteks lille- või köögiviljaaia rajamine.

Maa sees ei ole ainult vihmaussid ja kivid. Maapind võib peita endas palju rohkemat – seal leidub jälgi kunagi elanud inimeste elutegevusest, kes samamoodi ehitasid, elasid ja olid. Paljud aiapidajad on leidnud maad kaevates roostes naelu või vanaema supitaldriku tükke, mis kunagi koos prügiga aianurka kompostihunnikusse visati ning siis koos mullaga uuesti peenra- või rohumaale on sattunud. On aga kohti, kus need kunagistest elanikest jäänud jäljed ulatuvad kaugemale ajas tagasi, olles isegi sadu või tuhandeid aastaid vanad. Kohad, mis on meile teada kunagiste elu- ja tegevuspaikadena ning mis mineviku kohta väärtuslikku infot pakuvad, on võetud riikliku kaitse alla arheoloogiamälestistena.

Selliste paikade pinnases võib leiduda esemeid, kuid ka hoonete jäänuseid, müüre jm. Tegu võib olla näiteks sajandeid vana elukoha, matmispaiga, pühakoha, linnuse või pelgupaigaga. Sellised paigad võivad asuda tänapäeva linnades ja külades, põldudel, metsades, veekogudes või rabades. Riikliku kaitse all on üle 6000 arheoloogiamälestise, kuid õigupoolest tuleb igal aastal Eestis välja uusi arheoloogilisi leide ja jälgi mineviku inimeste tegevusest, millest seni teave puudus. Eestimaa ajalugu on väga rikas!

Kahtlemata vajab meie eellaste pärand austust. Pärand on meie ühine rikkus ja taastumatu ressurss. Usume, et kõige paremini hoitud pärand on see, mille väärtust tajuvad ja mõistavad inimesed, kes selle keskel elavad. Igapäevast elu saab elada ja tavapäraseid kevadisi aiatöid teha nii, et arheoloogiapärand neid ei takista ning et tööd ja toimetused ei riku maa sees olevat arheoloogilist kultuurkihti.

Riigi kaitse tähendab siinkohal eelkõige seda, et pärand oleks hoitud ning ettevaatamatusest või teadmatusest ei läheks info kaduma. Iga infokild rikastab meie ajalugu ja kultuurilugu, tänu millele saame teada mineviku eluolust, inimeste tegevusest, rekonstrueerida nende olmet, traditsioone ning teatud määral ka nende maailmavaadet ja arusaama sellest, kuidas oli õige käituda. Näiteks seda, kuidas oli kombeks matta surnuid, milliseid loomi ja taimi toiduks tarvitada või kuidas ja kuhu rajada hooneid.

Usume, et kõige paremini hoitud pärand on see, mille väärtust tajuvad ja mõistavad inimesed, kes selle keskel elavad.

Kui keegi soovib oma arheoloogiamälestisel või muinsuskaitsealal asuval krundil igapäevaseid aiatöid teha, olgu selleks siis lillede ja põõsaste istutamine või köögiviljapeenarde rajamine, ei ole vaja sellest muinsuskaitseametit teavitada. Kui aga selliste tööde puhul peaks maa seest välja tulema midagi niisugust, mis vanaema kapinurgalt tuttav ei tundu, tuleks muinsuskaitseameti maakonnanõunikule sellest teada anda, et arheoloogid saaksid vaadata, millega tegemist.

Võib-olla saab siis teada, et selles aias toimetati juba keskajal. See teave ei tähenda seda, et edaspidi selles kohas enam peenart rajada ei või, kuid aiaomanik saab edaspidi ise tähelepanelikum olla.

Muinsuskaitseamet soovib kaasa rääkida, kui tehakse kaevetöid arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul või muinsuskaitsealal, samuti siis, kui seal plaanitakse kõrghaljastuse rajamist ja pinnase teisaldamist või selle juurdevedu. Nende tööde tegemiseks on vaja taotleda luba, kuna tegemist on töödega, mille käigus on suur tõenäosus, et need ulatuvad maa sees oleva arheoloogilise kultuurkihini või mõjutavad muul viisil muinsuskaitseala või mälestise väärtuste säilimist.

Kuidas aga mõista kaevetöid ja saada aru, milliste tööde puhul ikkagi on vaja luba taotleda? Kuna seadus ei anna ühest kaevetööde definitsiooni, peame selle tähenduse täitma võimalikult mõistlikult ja arusaadavalt viisil, mis kaitseks nii maa sees olevat kultuuripärandit, kuid samal ajal võimaldaks omanikul jätkata oma igapäevast tegevust.

Nii ongi kaevetööde all mõistetud tegevusi, mis ei kvalifitseeru igapäevaseks aianduseks. Sellised kaevetööd on näiteks ehitamine, tiigi või trasside kaevamine, sissesõidutee rajamisega kaasnev pinnase koorimine, aga samuti ulatuslikumate puuistandike või hekkide rajamine, mille puhul on vaja kopaga pinnast eemaldada või puude istutamiseks kraavi kaevata.

Üksikuid puid koduaias võib istutada ilma loataotlust esitamata ning kui selle tegevuse käigus midagi vana ja väärtuslikku leitakse, saab sellest maakonnanõunikule teada anda. Juhul kui tegemist on muinsuskaitsealale jääva alaga, tuleb aga tähelepanu pöörata ka sellele, et haljastusviis ja valitud puuliigid oleksid traditsioonilised ning sobiksid ajaloolise miljööga.

Loa taotlemine on olemuselt suhtlus maaomaniku ja muinsuskaitseameti vahel, see ei ole tööde tegemise keeld. Tegu on mälestisel või muinsuskaitsealal rakendatava ettevaatusabinõuga ennetamaks seda, et tööde käigus tahtmatult pärandit rikutakse või suletakse vaateid kultuuriväärtuslikele ehitistele.

Üksikuid puid koduaias võib istutada ilma loataotlust esitamata ning kui selle tegevuse käigus midagi vana ja väärtuslikku leitakse, saab sellest maakonnanõunikule teada anda.

Kui omanik plaanib kaevetöid, aga ei ole kindel, kas ta peaks selleks luba taotlema, või ei tea, kuidas seda teha, siis on kõige parem võtta ühendust muinsuskaitseameti maakonnanõunikuga. Esimese konsultatsiooni ja näpunäited saab omanik kätte kiirelt, sageli samal päeval. Ka väiksemate tööde puhul ei ole kaevetööde loa saamine pikk protsess, see võtab enamasti aega mõnest päevast kuni nädalani.

Kui aga tööd on suuremahulisemad, näiteks uue hoone rajamine, peaks varuma kannatust – on võimalik, et kaevetöödeks vajalike tingimuste koostamine võtab aega paar nädalat kuni kuu. Kuid ka siis ei jäeta omanikku üksi ja arutatakse asjaolude üle, mida muinsuskaitseamet peaks tingimuste määramisel arvesse võtma.

Sageli on planeeritavatele kaevetöödele loa saamise tingimuseks see, et omanik peab leidma pädevustunnistusega arheoloogi, kes kas enne tööde alustamist maa-ala uurib või on tööde tegemise ajal kohapeal ja jälgib, kas maa seest tuleb arheoloogilisi leide, kultuurkihti või muid kultuuriväärtuslikke elemente. Vajadusel on arheoloogil õigus töö peatada, et avastatud leidu tähelepanelikumalt uurida või ettevaatlikumalt lahti puhastada. Kui muinsuskaitseamet määrab kaevetöödele arheoloogilise uuringu, st nõuab arheoloogi kaasamist, on need tööd omanikule või töö teostajale seaduses ettenähtud viisil hüvitatavad.

Vaid mõnel harval juhul ei nõustu muinsuskaitseamet planeeritavate kaevetöödega ja soovitab plaane muuta – seda siis, kui omaniku maa-alal on kas väga rikkalik arheoloogiline kultuurkiht või arheoloogiamälestise struktuurid, mida planeeritavad tööd ohustavad. Ühtlasi on paksu kultuurkihi läbi uurimine omaniku jaoks kulukas.

Inimesed, kes toimetavad maalapil, kus on juba sadu või tuhandeid aastaid inimesed tegutsenud, võivad olla uhked oma vara üle. Omada killukest Eesti ajaloost on privileeg, mida väärtustada ja hoida ning, miks mitte, seda pärandit ehtida erinevate värviliste lillede või söödavate taimedega.