Tarmu Kurm: kodanik Koni

Tarmu Kurm Foto: Are Tralla

Mõne päeva eest Tartu vanalinna servas kenal trotuaaril patseerides märkasin, et paar maja tillukesest õdusast kohvik-koogipoest edasi nõjatus kauaoodatud kevadet ja ilmselt mitte nii kaua oodatud järjekordset sigaretti nautiv mees ühe kortermaja trepikoja poikvel uksele.

Paar meetrit enne seda, kui oma teekonnal temani jõudsin, lendas ukse vahelt koni kõnniteele. Kiirendasin sammu ja nimetet ukse juures võisin veenduda, et säherdune jõudehetk sigareti seltsis paistis olevat tol mehel nähtavasti regulaarset sorti, sest kõnniteel vedeles terve hunnik konisid. Pikemalt mõtlemata koputasin mehe, keda olin mõttes jõudnud ristida juba kodanik Koniks, uksele ja katsusin käepidet. Lukus. Tulemusteta.

Kodanik Koni nimi ei tulnud tühjalt kohalt. Lapsepõlvest mäletan Itaalia kirjaniku Luigi Malerba samanimelist lasteraamatut «Kodanik Koni». Sealne nimitegelane vihkas konide mahaviskamist ning otsustas hoopistükkis oma Rooma äärelinnas asuva kodu aknast konide asemel välja visata kogu sisustuse alates jõhvmadratsist ja öökapist kuni loteriil võidetud hõbetaldriku ja malmahjuni. Erinevalt konidest olid need väärt asjad, mida kaaslinlased said endale võtta.