Ivi Drikkit: esimest korda ilma Heljuta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: TPM

Enne 14. märtsi ta tavaliselt tuli ning pani lauale kas trükimasinal trükitud või isikupärase käekirjaga täidetud paberilehe. «See ei pea emakeelepäeval ilmuma,» ei käinud ta peale, sest tema keelejutud ei olnud tähtpäevalised, vaid pikema aja jooksul kogunenud tähelepanekud eesti keele hoolimatust kohtlemisest, aga ka rõõmsatest leidudest.

Tänavusel emakeelepäeval Helju Vals, meie emakeele üks teravmeelseimaid valvureid, ei tulnud, sest teda pole enam meie hulgas. Nii ei saa temalt ka küsida, mida ta ühest või teisest keelenähtusest, esile kerkinud moe- või tobesõnast arvab.

«Tobesõna» pärinebki tema kaks aastat tagasi emakeelepäeval avaldatud tähelepanekuist. Üks selliseid tobesõnu on «oluline». Ja tõesti, mida see õieti tähendab? Võib tähendada paljut  – seega väga mugav sõna, kui täpselt ei teata, mida öelda tahetakse.

Sõna ise pole süüdi, et teda pruugitakse tähtsuse skaalal paarist pügalast lõppkõrguseni. Ühtviisi «olulised» võivad olla lapse sünd ja poole hinnaga saadud saapapaar. Küllap need on ka olulised, kuid eesti keeles on ju rohkem värve!

Paraku näib paljudele avalikkuses kõnelejatele ja kirjutajatele meeldivat pigem ähmasus kui täpsus. Nii räägitakse ressurssidest ja vahenditest, kui tegu peaks olema lihtlabase rahaga, olgu seda siis palju või puudu. Muidugi võivad need sõnad peale raha ka muud sisaldada, aga mida, see jääb kuulaja/lugeja mõistatada. Raha ei peaks ju ometi häbenema?

Vulgaarsust peaks küll häbenema, aga kellegi ebaõnnestunud või järsu kõnepruugi kohta on meil nüüd kenasti looritatud väljend – «reljeefne».  Tähendagu see siis fooliummütsikeste soovitust või riigikogu infotunnis pillutud «vaimukusi».

Helju Vals on kirjutanud ka keele saasteainetest ja mahekeelest (vrd mahetoodang). Kunagi, Edasi keeletoimetajana, tõmbas ta leinakuulutustest maha sõna «siiras». Miks küll, olid kuulutajad jahmunud, miks ei kõlba siiras kaastunne? Kui kaastunne pole siiras, siis ei ole mõtet seda lehes avaldada, vastas Helju.

Tarbetutest sõnadest hoidumine tähendab usaldust keele ja ka iseenda vastu. Kahjuks on see pahatihti kõikuv ja seetõttu püütakse sõnu n-ö üle värvida. Justkui kartuses, et «taas» ja «loomulikult» jäävad lahjaks, kuuleb alailma, et midagi tehakse «taas kord» ja «otse loomulikult».  

Üks Helju viimaseid pahameelepuhanguid käis tänude kohta: peaaegu ei öelda enam tänan ja suur tänu, vaid ikka tänud või suured tänud. Ometi on öeldud ka tuhat tänu või lihtsalt palju tänu.
Tänu kõrval tasuks mõelda sõnale «täna», mis on sageli hakanud märkima laiemas tähenduses olevikku, praegusaega, mitte üht konkreetset päeva.

Nõnda vohama pääsenult ei ole see ainult tüütu, vaid ka segadust tekitav. Ärgem rääkigem asjust, mis juhtusid eile (minevikus) või juhtuvad homme (tulevikus), kui tänastest, sest meil on olemas ka «nüüd» ja «praegu»!

Ühel emakeelepäeval on Helju Vals kirjutanud: «See päev – kord aastas! – on mõeldud emakeele püsivuse kinnituseks, ja püsimas tahaks ikka näha head eestikeelsust.»

«Sõnavara on sõnavarandus,» on öelnud kirjanik Lehte Hainsalu. Helju soovitud hea eestikeelsus tähendabki selle varanduse tundmist ja hea peremehe kombel kasutamist, mida äsjane emakeelepäev jälle meelde tuletas.

Tagasi üles