Tarmo Trei: riiklikesse kruusateedesse investeerimine kukub nulli
Käes on suur sula ja koos sellega ka teid eriti lõhkuv aeg. Aastate jooksul kuhjunud 4,4 miljardi euro suurusest teede remondivõlast moodustab suure osa just kohalikesse teedesse investeerimise võlg, mistõttu on need teed riigimaanteedest keskmiselt tunduvalt kehvemas seisus. Kohalike teede seas on endiselt palju kruusakattega teid ja nendel on teede lagunemine kevadeti eriti jõuliselt näha.
Riigimaanteede ja kohalike teede seisundi halvenemisega tegelevad praeguseks pidevalt nii taristuehitajad, transpordiamet kui ka teised teede omanikud. Riigimaanteedel on kaardistatud teelõigud, kus esialgu kehtestatakse kiirusepiirangud ja pannakse püsti aukude eest hoiatavad liiklusmärgid, kuid juba on räägitud ka võimalusest olukorra eskaleerudes alandada teede seisundinõudeid. See näitab selgesti, et riik ei ole piisavalt tegelenud teede säilitamise ja arendamisega, mis tagaks, et ei peaks selliseid piiranguid hooajati kehtestama.
Tegemist on väga ebameeldiva tagasiminekuga teede kvaliteedis, seda nii sõidumugavuse kui ka turvalisuse poolest. Selliseid probleemseid teelõike on sel kevadel nii Ida- kui ka Lääne-Virumaal, Viljandi lähistel, Jõgeva kandis, Läänemaal, Võru- ja Põlvamaal, aga ka Tartumaal – ehk üle Eesti.
Kohalike omavalitsuste kruusakattega teede seisund halveneb intensiivselt aga aastast aastasse. Ka sel kevadel on mitu valda kehtestanud auklikuks ja roobastesse sõidetud pinnas- ja kruusateedele aprilli lõpuni kestvaid kiirus- ja koormuspiiranguid, mis tähendab, et suuremate sõidukitega tuleb nüüd pahatihti teine teekond valida.
On ka kohti, kus kruusateede äärest vett ära juhtivad kraavid on kinni kasvanud või polegi neid tehtud, mis tähendab, et tee veerežiim ei toimi ja sulailmade saabudes võib tee muutuda lausa läbimatuks ning see toob kaasa ka tee intensiivse lagunemise. See tähendab, et on kohti, kus inimestel tekib päriselt raskusi poodi või arsti juurde minekuga.
Teehöövliga saab muidugi aukliku pinna üle käia, kuid sellest ei piisa, lõpuks tuleks ka teekatendit uuendada ning veerežiimi korrastada.
See tähendab, et on kohti, kus inimestel tekib päriselt raskusi poodi või arsti juurde minekuga.
Riigil on olemas ka programm saada Eesti teed tolmuvabaks aastaks 2030, kuid ka sellesse panustamine ehk riigile kuuluvate kruusakattega teedesse investeerimine kukub lähiaastail sisuliselt nulli.
Üks tüüpiline probleemikirjeldus kõlab praegu nii: «Rekonstrueerimine edasi lükatud, kehtestatud kiiruspiirang, kate laguneb, roobaste sügavus ületab lubatut.» Transpordiamet teeb selliseid hindamisi ja peab tõdema, et ka neil pole praegu teede seisundi halvenemisega võitlemiseks kaugeltki piisavalt vahendeid.
Sageli on need vahendid vaid kiirust piiravad liiklusmärgid ning selliste remondimeetmete kasutamine, mis vajalikus ajaraamis teede säilimist ei taga ja nende elukaart ei pikenda. Investeeringud teede säilimisse ja arendamisse on olnud aastaid alla vajalikku taset, veel eelmisel aastal külmutati rahapuuduse tõttu 50 riigimaanteede tee-ehitusprojekti. See aga tähendab kogu Eestile selgelt kehvema kvaliteediga teid ja tänavaid ning kuhjunud remondivõla lumepallina suurenemist.
Tegelikult võiks ju teed olla midagi sellist, mida inimene igapäevastes toimetustes ei pane eriti tähelegi, sest need on olemas, heas korras ja viivad ohutult sinna, kuhu vaja. Suurem tähelepanu teedele tähendab üldjuhul seda, et on probleeme, millest tuleb rääkida. Probleemid aga tekivad sellest, kui teedesse investeerimine pole olnud süsteemne ja piisav. Pidev tähelepanu ning kiire ja õigete meetoditega reageerimine tähendavad küll kulutusi teatud ajal, aga pikas perspektiivis hoitakse kulusid kokku, sest suuri vajakajäämisi on juba palju kallim parendada.
Suurem tähelepanu teedele tähendab üldjuhul seda, et on probleeme, millest tuleb rääkida. Probleemid aga tekivad sellest, kui teedesse investeerimine pole olnud süsteemne ja piisav.
Võrreldes selle aastaga vähenevad järgnevatel aastatel investeeringud riigiteedesse pea 100 miljoni euro võrra. Kohalike teede rahastamisvajadus, et tagada teede optimaalne seisukord, peaks olema praegusest 170 miljonist pea poole suurem ehk 314 miljonit eurot.
On selge, et investeeringute vähenemine ning eraldatud ebapiisavad vahendid toovad kaasa teede olukorra süveneva halvenemise. Seda on näidanud ka teede inspekteerimine: sel kevadel on nii riigimaanteedel kui ka kohalikel teedel mõne lõigu olukord märgatavalt halvenenud ja kindlasti läheb see veel hullemaks, sest kevadine sulaaeg pole möödas.
Kohalik teedevõrk on väga oluline osa kogu Eesti teetaristust. Need pole kusagil mahajäetud piirkondades looklevad metsateed, mida mööda sõidab vahel mõni üksik auto, vaid päriselt vajalik osa taristust, mida kasutab iga päev palju inimesi tööle, poodi, kooli või lasteaeda sõitmiseks ja muidugi suurematele teedele jõudmiseks. Need teed tagavad, et inimesed saavad vajalikke kaupu ja teenuseid, näiteks ka hoolekandeteenuseid.
Head teed on eriti olulised hädaolukorras, kus inimeste juurde peaksid kiiresti ja probleemideta jõudma kiirabi- ja päästeautod. Kohalike teede hea seisukord on ülioluline tegur, et tagada normaalne igapäevane elu ka Eesti kaugemates piirkondades, soodustada regionaalset arengut, ning hädavajalik inimeste hoidmiseks oma kodukohas.
Saan aru, et uus koalitsioon pole kergete valikute ees, sest raha vajavaid valdkondi on Eestis palju, keerulised ajad aga pole riigi rahakotti eriti täitnud. Teede säilitamine ja arendamine on aga eluliselt tähtis, sest sellest sõltub nii majanduse areng kui ka inimeste turvaline liiklemine. Head teed võimaldavad arendada kohalikku elu ja majandust, mis omakorda loovad lisandväärtust ka tekkivate töökohtade kaudu – majandustegevusega panustavad sealsed ettevõtted ja inimesed riigi arengusse ning regionaalpoliitiliselt ühtlasemasse arengusse.