kiri ⟩ Meenutusi 1956. aasta suurveest

Tartu Postimees
Copy
Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Tollel aastal oli üsna külm talv. Alati tundus, et riideid oli liiga vähe seljas. Kudusin siis kiiresti paksud maavillased põlvikud, mida sai sukkadele peale tõmmata. Kõik veekogud olid külmunud ja õhtuti käisime Tartus botaanikaaia tiigil uisutamas. Oli tore. Minul olid oma uisud – pruugitud küll, täiturult ostetud, aga head, viiliga sai teritada. Pinginaabrile osteti uued, kuid need olid hokiuisud ja alt kumerad, otse sõita oli halb, kippusid vedama viltu. Aga ikka oli tore. Muusika mängis, tuled olid traadil reas, käest kinni, edaspidi ja tagurpidi, põsed õhetasid ja silmad särasid.

Olime abituuriumis, oli aasta 1956. Pidime otsustama, mis edasi saab, mida minna õppima või tööle või … Olime 18-aastased unistajad ja romantikud. Igal õhtul jalutasime kodulähedastel tänavatel, rääkisime loetud raamatutest, tulevikust.

Elasime Tartu agulis – mina Uues tänavas, pinginaaber Anne tänavas –, niisiis Anne luha naabruses. Praegust Annelinna polnud veel olemas, oli vaid lai Emajõe luht, kuhu veeti linna prügi. Talvel käisime luhal suusatamas ja kevadeti päevitamas ning lugemas. Kah oli tore.

Too kevad aga katkestas meie jalutuskäigud. Peipsi ei mahutanud ära Emajõe vett, mida ülevalt poolt tuli ja tuli. Räägiti Võrtsjärvest ja Pedjast, et metsades on veel lund ja vesi tõuseb veel. Tõusiski.

Uues tänavas ei saanud enam õuest välja ja ehitati purded veidi kõrgemale Pärna tänava nurgani. Sealt veidi edasi sai kuiva jalaga, kuid Pika tänava nurga lähedale tehti jälle purded. Pika, Pärna ja Kalda tänava ristmik oli täiesti vee all.

Aga oh õnne! Sealt sai kuiva jalaga üles kaldavallile («bulvergile») paadiga. Keegi oli korraldanud üleveo, et madalamate tänavate rahvas pääseks liikuma – kes tööle, kes kooli, kes turgu. Meie tänava poisid olid kokku klopsinud parve, millega Uuel tänaval sõitsid. Vee all olid paljud ümbruskonna tänavad – osaliselt Anne, Raatuse, Pikk, Kalda, Fortuuna, Uus, Pärna. Ka Supilinn uppus, Liiva tänav jne. Kõike me ei näinud, kõikjale ei saanudki. Aga nägime ühte kauneimat vaadet, mis on meil siiani meeles.

Ühel õhtul püüdsime jällegi pinginaabriga jalutada kuivemates kohtades pärmivabriku lähedal. Leidsime koha, kust avanes vaade Anne luhale. Oli täiskuuõhtu. Luht oli üleni vee all ja sädeles kuuvalgel. Oli nii vaikne ja kaunis. Erilise meeleolu lõid aga kauguses liuglevad purjekad, mis olid nagu kauged vaikivad luiged. Ei teadnudki, et Tartus purjekaid on, aga oli.

Hiljem, kui tahtsime meenutada nooreea unistusi, lootusi ja ootusi ning midagi ilusat, siis tuletasime ikka seda õhtut meelde.

Nüüd? Nüüd oleme 85-aastased, juuksed on hallid, unistused unistatud, elutöö tehtud. Mõni asi läks hästi, mõni mitte nii väga. On lapsed, on lapselapsed, on lapselapselapsedki. Nüüd unistavad nemad, on nende kord. Unistused ei sure ja Emajõe kõrged veetasemedki korduvad.

Silvi Jänes, tartlane

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles