Olime abituuriumis, oli aasta 1956. Pidime otsustama, mis edasi saab, mida minna õppima või tööle või … Olime 18-aastased unistajad ja romantikud. Igal õhtul jalutasime kodulähedastel tänavatel, rääkisime loetud raamatutest, tulevikust.
Elasime Tartu agulis – mina Uues tänavas, pinginaaber Anne tänavas –, niisiis Anne luha naabruses. Praegust Annelinna polnud veel olemas, oli vaid lai Emajõe luht, kuhu veeti linna prügi. Talvel käisime luhal suusatamas ja kevadeti päevitamas ning lugemas. Kah oli tore.
Too kevad aga katkestas meie jalutuskäigud. Peipsi ei mahutanud ära Emajõe vett, mida ülevalt poolt tuli ja tuli. Räägiti Võrtsjärvest ja Pedjast, et metsades on veel lund ja vesi tõuseb veel. Tõusiski.
Uues tänavas ei saanud enam õuest välja ja ehitati purded veidi kõrgemale Pärna tänava nurgani. Sealt veidi edasi sai kuiva jalaga, kuid Pika tänava nurga lähedale tehti jälle purded. Pika, Pärna ja Kalda tänava ristmik oli täiesti vee all.
Aga oh õnne! Sealt sai kuiva jalaga üles kaldavallile («bulvergile») paadiga. Keegi oli korraldanud üleveo, et madalamate tänavate rahvas pääseks liikuma – kes tööle, kes kooli, kes turgu. Meie tänava poisid olid kokku klopsinud parve, millega Uuel tänaval sõitsid. Vee all olid paljud ümbruskonna tänavad – osaliselt Anne, Raatuse, Pikk, Kalda, Fortuuna, Uus, Pärna. Ka Supilinn uppus, Liiva tänav jne. Kõike me ei näinud, kõikjale ei saanudki. Aga nägime ühte kauneimat vaadet, mis on meil siiani meeles.