Vilgas uudistaja armastab inimest

Tux-S (ülemistel piltidel) on Läti loomapoest tulnud alla aastane neiu, kes on puuris endale võtnud alfaemase rolli. Nime sai ta Linuxi maskoti järgi, sünnimaa auks on lisatud s, mida iga päev ei kasutata.

FOTO: Kristjan Teedema

Rotid on nagu delikatessid – nende tõeliseks nautimiseks peab olema pisut erilisema maitsega inimene.

Need pisikesed või vahel ka päris pontsakad närilised on suurele osale naissoost ülimalt vastumeelsed. Kuigi meesterahvad ei põgene kiljudes, eelistavad ka nemad pika roosa saba ja pisikeste teravate küüntega pigem mitte kokku puutuda.

Rändrotist aretatud lemmikutena peetavad rotid on hoopis midagi muud kui need jõhkardid, kes sügiseti karjaviisi majadesse murravad. Kuigi neil on palju ühist – võimaluse korral armastab ka lemmikloom kõike maitsta, seina vahele ronida ja ohjeldamatult sigida –, on neil mitmeid erinevusi, millest suurim on ehk poolehoid inimese vastu.

Hästi hoitud ja inimesega harjunud rott on kindel tujuparandaja. Ta ei ründa ega hammusta, tuleb kutsumise peale, armastab hellitusi ja käitub rohkem kutsika kui oma mets­loomast sugulase moodi.

Mustrilised rotikarjad

Birgit Tallmeister (28) võttis oma esimese roti 2004. aastal ning sellest saadik on tema kodus neid järgemööda sibanud 23. Neist viisteist on juba vikerkaare taga ilusamatel rohumaadel, kuid eelmisel suvel hangitud hiiglaslikus puuris elab praegu kaheksa rotiplikat ja -mutti.

Tema abikaasa Uwe küll arvab, et nii palju neid ehk vaja ei oleks, aga loomasõbrana aitab heal meelel nende eest hoolitseda.

Sandra Siren (20) tuli eelmisel aastal Tartusse loomaarstiks õppima. Koos temaga kolis pisikesse Karlova korterisse küülik ja seitse rotipoissi.

Siren ei tea isegi, kuidas see juhtus, aga poolkogemata on rotiarmee kasvanud paari kuuga 11-sabaliseks. «Keegi ei kurda enam, et miks sul neid rotte nii palju vaja on,» muigas ta.

Sireni ema oli näriliste lahkumise üle alguses õnnelik, aga alles hiljuti helistas tütrele, et rääkida, milline nostalgiapuhang teda tabas, kui leidis voodialust koristades sealt jänesepabula.

Ka Tallmeister pole piirdunud vaid rottidega. Lisaks neile kuuluvad miniloomaaeda veel kaks küülikut, kaks merisiga ja ülisõbralik koer. Viimane armastab nunnutamist ja tähelepanu, vanaks jäänud jänesed aga ei taha enam näppimist ja notsudki eelistavad pigem olla omaette.

Rotid seevastu on alati valmis stressipalliks olema, laskma ennast silitada ja sügada. See ei ole muidugi reegel – nii palju kui on rotte, on ka iseloomusid.

Kui loomupärane arglikkus kombineerida lapsepõlvega loomapoes, kus kellelgi pole aega närilisi inimese kohaloleku ja käega harjutada, võib saada lemmiku, kes kardab kätt veel kuid pärast uude koju tulekut, kuigi saab hästi läbi puurikaaslastega.

Et rott ja omanik mõlemad õnnelikud oleks, peab omanikul olema lõputult huumorimeelt, leplikkust, aga ka kindlat kätt ja järjepidevust. Rottidele meeldib hirmsasti ronida, närida, kaevata, pimedatesse kohtadesse magama pugeda, kõikvõimalikesse pragudesse toitu peita ja võimaluse korral puurist maailma avastama minna. See uudishimulik loom ei jäta kuhugi oma võbisevat nina toppimata.

Lisaks on nad ülimalt intelligentsed ja õpivad kiiresti, ka üksteiselt. Eriti kui tegemist on mõne lollusega.

Kuigi rotte peetakse sageli üksinda, saab täieliku rotielamuse tegelikult ainult siis, kui neid on vähemalt kaks.

Rotid armastavad külakuhjadena üksteise kaisus magada ning suhtlevad omavahel väga aktiivselt. Ükski inimene ei suuda oma rotile nii palju seltsi pakkuda kui liigikaaslane.

Tallmeistri sõnul on just see rottide rõõm üksteise seltskonnast üks põhjus, miks temal on sabalisi nii palju kogunenud.

Kuna paljud tema tüdrukud on juba üsna vanad – üks tähistab mais kolmandat sünnipäeva, kolm said just kaheseks ning üks saab kaheseks suve lõpus –, siis võttis ta eelmisel aastal kolm uut pisikest, et nooremad ühel hetkel päris üksi ei jääks.

Ükski vastutustundlik loomapidaja ei pea aga emast ja isast rotti koos, sest rott saab suguküpseks juba umbes kahekuuselt, kui ta veel vabalt peopessa ära mahub. Emase tiinus kestab umbes kolm nädalat, ta toob ilmale kuni 16 poega ja on uuesti valmis paarituma juba kahe päeva pärast.

Kümneid erinevaid

Nii Tallmeister kui Siren rääkisid, et alles praegu on neil mõlemal rotid, kes on elanud kolmeaastaseks. Üldjuhul on keskmine eluiga kahe aasta ringis, paljud aga kestavad veel vähem, põhjuseks pidevast sugulaspaaritusest tekkinud tervisehädad ja valed pidamistingimused.

Birgit Tallmeistri sõnul ei raatsita sageli ka looma ravimisele raha kulutada, sest asjale lähenetakse puhtpragmaatiliselt – miks maksta kümneid eurosid vana ravimisele, kui uue ja terve looma võib saada lausa tasuta?

Mitmetest rottide geenimutatsioonidest on saanud lemmikloomapidajate hulgas nõutud haruldused. Näiteks mõni aasta tagasi muutusid ülimalt popiks nn dumbo-kõrvadega rotid, kelle kuulmiselundid meenutavad pisut elevandi omi – need on suured ning asuvad madalamal kui tavapäraselt.

Oma austajad on leidnud ka sfinksid ehk karvutud rotid, rex’id, kelle karv ning vurrud on kergelt lokkis ning topelt-rex’id, kelle nahk on laiguti karvadeta.

Tavapärasemad on kõiksugused värvid ja markeeringud (laikude asetus).

Siren arvas, et kuigi ta praegu rotte juurde ei taha, ei suuda ta ilmselt endale kindlaks jääda, kui sinine rott risti tee peale jääb. Midagi pole parata, need looduslikud anti­depressandid tekitavad sõltuvust.

Loe ka neid

Tagasi üles