Raul Eamets: ülikool peab jõulisemalt ühiskonnas kaasa rääkima (1)

Raul Eamets
, Tartu ülikooli rektori kandidaat, makroökonoomika professor
Copy
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna nõukogu esitas rektori kandidaadiks professor Raul Eametsa. 
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna nõukogu esitas rektori kandidaadiks professor Raul Eametsa. Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Ühiskondliku rolli tugevdamine, teaduse rahastamine, paindlikkus õppes ja ülikoolipere palgatõus – need on pakilised ülesanded uue rektori ees.

Tartu ülikooli järgmise rektori ees seisab hulk tegelemist vajavaid kitsaskohti, millest olulisimad on ülikooli ühiskondliku rolli tugevdamine, teaduse rahastamine, paindlikkus õppes ja ülikoolipere palgatõus.

Esiteks ülikooli nähtavuse suurendamine ühiskonnas. Ülikooli inimesed, sh hulgas ka rektor, peavad aktiivselt kaasa rääkima ühiskonnale olulistel teemadel. Nendeks on julgeolek, energeetika, majanduslik olukord, kestlik areng, personaalmeditsiin, tehisintellekti rakendamine, küberjulgeolek, kvaliteetne elukeskkond ja palju muud.

CV

Raul Eamets (58)

  • Lõpetanud Tartu riikliku ülikooli õigusteaduskonna 1987, Tartu ülikoolis kaitses majandusteaduses magistrikraadi 1993 ja doktorikraadi 2001.
  • Tööd Tartu ülikoolis alustas 1987. aastal poliitilise ökonoomia kateedri stažöör-uurijana. 1993–1995 oli majandusteooria õppetooli assistent, 1995–2001 lektor, 2001–2005 õppetooli dotsent. 2005 valiti makroökonoomika professoriks. 2005–2014 oli TÜ rahvamajanduse instituudi juhataja. 2014–2015 majandusteaduskonna dekaan, aastast 2016 sotsiaalteaduste valdkonna dekaan.

Me ei saa jääda puhkama loorberitele ning loota, et kõik õiged ja vajalikud otsused, mis kõrghariduse rahastamise kohta on praeguseks vastu võetud, saavad lihtsalt sõrmenipsust teoks.

Juba on jõudnud avalikkuse ette mõttekatked riigieelarve tasakaalustamisest, mis praegustes oludes tähendab suure tõenäosusega eelarvekulude kärpimist, sest maksutõusust ei taha keegi rääkida.

Õigete otsuste all pean silmas eelkõige õppeks mõeldud tegevustoetuste suurendamist 15 protsenti aastas järgmise nelja aasta jooksul ning teaduse rahastamisest, mis peaks moodustama ühe protsendi SKPst.

Siin peab rektor võtma aktiivse rolli nii isiklikult kui ka koostöös teiste kõrgkoolidega rektorite nõukogu kaudu, et kõik poliitilised otsused ka ellu viidaks.

Teaduse rahastamisel tuleb panna eelkõige rõhk riigipoolse püsirahastuse ehk baasfinantseerimise osakaalu suurendamisele, et tagada teadlastele töökohakindlus. Ei ole normaalne, et ülikooli teadusrahast moodustab püsirahastus 18 protsenti, ülejäänud 82 protsenti tuleb projektidest.

Minu ettepanek on sellest ühest protsendist teadusrahast, riigi tasandil, eraldada 33 protsenti püsifinantseerimisele (praeguse 15,5 protsendi asemel). See tooks ülikoolile juurde lisaks 30 miljonit eurot, mis võimaldaks tõsta palku ning maksta minigrante äsja alustavatele noorteadlastele.

Ülikooli mõiste universitas tähendab, et me anname tudengitele laiapõhjalise hariduse, meie lõpetaja on haritud ja saab tööturul hästi hakkama.

Muutuv majandus ja töömaailm toovad kaasa õppe paindlikkuse suurendamise. Me peame olema valmis panustama elukestvasse õppesse erinevate õppevormide kaudu. Pean silmas lisaks traditsioonilisele 3 + 2 ehk kolm aastat bakalaureuseõpet ja kaks aastat magistrantuuri skeemile ka 3 + 1, miks mitte ka 4 + 2 süsteemi.

Seda võiksid täiendada üheaastased magistrikraadid, mikrokraadid, erinevad täiendõppe vormid. Järjest rohkem näeme ülikoolis õppimas töötavaid või töökogemusega inimesi.

Kui nimetatud ettepanekute rahastamisotsused teoks saavad, on reaalne ka garanteerida töötajatele korralik palgatõus järgmise viie aasta jooksul. Keskmiselt 12 protsenti palgatõusu aastas tähendaks viie aasta peale 75 protsenti palgatõusu.

Kui rääkida konkreetsetest palganumbritest, siis saaks praegune nooremteadur senise 1400 euro asemel kätte ligikaudu 2450 eurot, mis peaks selles ajaraamistikus Eesti keskmist palka oluliselt ületama.

Kui me seda eesmärki ei sea, siis on ka väga keeruline veenda noori inimesi jätkama karjääri ülikoolis. Ilma noorte pealekasvuta ei ole meil varsti enam kedagi, kes õpetaks õpetajaid, arste, psühholooge, keemikuid, samuti paljusid teisi riigile vajalikke erialasid.

Ka ei tohi me unustada tudengeid. Praegune õppelaenusüsteem, tulemusstipendium ning toimetulekutoetus on ammu ajale jalgu jäänud ning neid tuleb korralikult reformida, et nad vastaksid elukalliduse tõusule.

Ülikooli mõiste universitas tähendab, et me anname tudengitele laiapõhjalise hariduse, meie lõpetaja on haritud ja saab tööturul hästi hakkama. Paraku on tendentsid pigem sellised, et üha varem hakatakse spetsialiseeruma ning üha kitsamalt nähakse maailma, elatakse oma eriala mullis ning ei teata, mis toimub teistes valdkondades. Seetõttu on vaja keskselt rõhutada interdistsiplinaarsuse olulisust.

Uued avastused ja läbimurded tulevad sageli piiripealsetest valdkondadest, sealt, kus erinevatel distsipliinidel on teatud kokkupuutepunkte.

Olgu selleks näiteks, kuidas majandusteadlased õpetavad loodusteadlasi või vastupidi, kuidas majandustudengid võtavad aineid loodusteaduse valdkonnast. Praegused ülikooli rahastusskeemid ei motiveeri viima ellu universitas’e põhimõtet.

Tegelikult peaks veel sammukese edasi astuma. Mispärast ei võiks ühiskonnateadlased koos humanitaaridega ühte ja sama ainet õpetada? Praegu seda ei tehta. Ka selleks on vaja luua ülikoolis finantsmehhanismid.

Uued avastused ja läbimurded tulevad sageli piiripealsetest valdkondadest, sealt, kus erinevatel distsipliinidel on teatud kokkupuutepunkte. Kui kolm füüsikut lukustada kolmeks päevaks ruumi, kus neil on eluks vajalik olemas, ning paluda välja mõelda midagi innovaatilist ja uut, siis ilmselt nad mõtlevadki, aga suure tõenäosusega on see seotud kuidagi füüsikaga.

Kui sama teha keeleteadlase, geenitehnoloogi ja arheoloogiga, siis võib välja tulla midagi päris uut ja originaalset, mille peale varem ei ole tuldud. Tartus on selline tippkompetentsiga töörühm välja selgitanud, kust pärinevad meie kunagised esivanemad. Ma ei ole kindel, kas nad töörühma kokkusaamiseks ühte tuppa lukustati, aga see ei ole ka oluline, tähtis on tulemus.

Ülikooli töötajate töötingimused peavad vastama ajakohastele normidele ja selles suunas on mitmes valdkonnas vaja veel tööd teha, olgu selleks siis eksperimentaalteaduste uus õppehoone Maarjamõisa linnakus või Viljandi kultuuriakadeemia peahoone renoveerimine.

Uute hoonete ehitamisel ei tohi jätta unarusse ka tudengeid, et neil oleks koht, kus õppetöö vaheaegadel olla ja omavahel suhelda.

Tartu ülikool peab olema teenäitaja teistele ülikoolidele ja teadusasutustele teaduspõhiste lahenduste ning koostöö osas era- ja avaliku sektoriga. Alusteadus on kahtlemata oluline, ilma alusteaduseta ei ole ka rakendusteadust. Samas peame tagama ka selle, et teadus oleks rakendatav ettevõtluses ning riigi tõhusamas toimimises.

Teadust ei saa teha vaid teaduse pärast, teadus peab teenima ühiskonda. Seega tuleb suurendada teadlaste teadlikkust ühiskonna teenimisest. Rohkem ideid peab liikuma ettevõtluse kaudu majanduse kasvu kiirendamisse.

Ülikooli poolt saab sellele kaasa aidata ettevõtetega koostöö arvestamisel teadlaste atesteerimisprotsessis, väärtustades akadeemilises karjääris senisest enam ka ettevõtluskoostööd ja rakendus­uuringuid.

Tartu ülikoolil on võimekus panustada regionaalarengusse. Selleks tuleb selgemini sõnastada regionaalsete kolledžite roll ning leppida kokku kohalike omavalitsustega koostöö ja riikliku rahastamise printsiibid. Ülikoolide kolledžid olid ja on oluline osa Tartu ülikoolist ja nii jääb see ka tulevikus.

Teadust ei saa teha vaid teaduse pärast, teadus peab teenima ühiskonda. Seega tuleb suurendada teadlaste teadlikkust ühiskonna teenimisest.

Kindlasti annab parandada koostööd kohaliku omavalitsusega, kohaliku ettevõtluskogukonnaga, aga head näited näiteks Pärnust on meil juba eeskujuks olemas. Pärnus on omavalitsus regionaalse koostöö programmidega aidanud finantsiliselt kolledžit paremini toime tulla. Samuti oleks mõistlik regionaalselt teha rohkem koostööd teiste Eesti kõrgkoolidega.

Miks ei võiks Pärnu kolledžis teha õppetööd ka Tallinna tehnikaülikool, et tõhustada ruumide kasutamist ning rikastada vastastikku õppekavasid uute ainete ja õppejõududega. See ainult rikastaks kohalikku akadeemilist elu ning parandaks kohaliku tööjõu kvaliteeti.

Ülikool on nii tugev, kui tugev on tema vilistlaskond. Töö vilistlaste alal tahab kindlasti paremaks muutmist. Tähelepanu tuleb pöörata vilistlastegevuse võimestamisele koos tudengi- ja erialaseltsidega.

Vilistlaste kokkusaamisi tuleb korraldada aastakäikude või lähedaste aastakäikude kaupa, et suurendada erinevate lendude huvi osalemise vastu ning suunata meie vilistlaste kaasamise tegevusi paremini. Vilistlastegevuse aktiivsuse kasvule aitaks kaasa ka tihedam koostöö ülikooli sihtasutusega.

Ma olen meeskonnamängija, seetõttu on väga olulised need inimesed, kes koos minuga võiksid tulevikus hakata ülikooli juhtima. Meeskonnas peaks olema tulevikus praeguse kahe prorektori asemel neli. Leian, et teemad, nagu koostöö ettevõtlusega, arendustegevus ja kestlik areng, aga ka välissuhtlus, peaksid olema juhitud ja koordineeritud prorektorite tasemel.

Seega lisanduks arendusprorektor ja ettevõtluse koostöö prorektor. Loodan, et selline juhtimismudel aitab kiiremini nimetatud valdkondi ülikoolis arendada, parandab koordineerimist ning infovahetust allüksuste vahel.

Tagasi üles