Jüri Kõre: ühiskonna sidusus aitab vaesust vähendada

Jüri Kõre Foto: SCANPIX

Kokku kümme aastat (2000–2010) viis Euroopa Liit ellu Lissaboni deklaratsiooni – haritud, arenenud ja sidusa Euroopa ehitamise kava. Sidusus keskendus küll eelkõige vaesusega tegelemisele.

Praktikas oli see eeskätt 1987. aastal käivitunud toiduabi jagamine. Ei palju enamat.

Vaesus ei tähenda tänapäeva arenenud maailmas toidust või eluasemest ilma jäämist. Need vajadused on suuremal või vähemal määral kaetud. Mis aga ei tähenda seda, et sellised sõnad nagu nälg, puudus ja teised samalaadsed on keelepruugist kadunud.

Nälg ja/või puudus on täiesti tõsine teema nii Soome, Saksa kui ka Suurbritannia uurijatele. Ja mitte arengumaailma, vaid oma kodumaad silmas pidades.

Aga sellest hiljem, hetkel keskendume vaesusele, piirdudes suhtelise vaesuse mõistega. See on riigiti võrreldav näitaja, mis tähistab isikute suhtarvu, kelle sissetulek on väiksem kui 60 protsenti riigi mediaansissetulekust.

Vaesus mõjutab kõiki

Õiguskantsleri büroo tõstatas paar nädalat tagasi laste vaesuse teema. Kindlasti õigustatud (otstarbekas) samm, iseasi, kas õigel ajal (mitte liiga hilja).

Statistilises mõttes vaesust on Eestis viimase 15 aasta jooksul juba üsna ammendavalt analüüsitud. See sõna tekitab aga tõrke paljudes tavakodanikes ja tuntava erutusseisundi vähemalt 90 protsendis poliitikutes.

Selline tõrjuv reaktsioon aitab omakorda kaasa, et teema käsitlus jääbki tihti abstraktsele analüütilisele pinnale ja sumbub kiiresti. Ometi on (ja vähemalt lähematel kümnenditel säilib) vaeseid ka rikastes riikides. Ja vaesusega ei seostu ainult sotsiaalne kaitse, vaid ka haridus, tervis, turvalisus.

Tegemist on ühiskonda läbivalt mõjutava teemaga. Näiteks rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 nimetab probleemiks ebavõrdsust arstiabis, pakkudes lahenduseks töötuse, vaesuse ja laste vaesuse vähendamist.

Võib küsida, et kui arengukavades ja muudes tähtsates dokumentides on lahendused kirjas, miks siis tulemusi napib.

Sest arengukava on valdavalt spetsialistide koostatud dokument, omamoodi menüü, millest poliitikud teevad valikuid. Alati ei lange valik tõhusalt kõhtu täitva borši või kotleti, vaid hoopis rosinasupi kasuks!

Milline protsent inimesi lõpuks vaeste kirja saab, ei sõltu ainult tulude ümberjaotamise ulatusest. Samavõrra tähtis on see, kui tõhus on ühiskonnakorraldus tervikuna ja kui efektiivsed on kindlustus- ja toetussüsteemid.

Toetus sihtrühmale

Millised tegurid teevad toetuste korralduse efektiivseks ja võimaldavad paremini vaesust vähendada? Tavaliselt tuuakse välja kolm peamist tegurit.

Esiteks, milline on hüvitiste tase. Teiseks, milline on sotsiaalkaitse tsentraliseerituse-detsentraliseerituse (või universaalsuse-selektiivsuse) määr. Kolmandaks, kui hästi on toetused sihitud konkreetsetele abi vajavatele rühmadele.

Kuna toetuste tase mõjutab tulemust märkimisväärselt, siis pole meil mõtet võrrelda ennast Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Paraku, isegi võrdluses Ida-Euroopa naabritega pole meil midagi lohutavat.

2009. aastal oli Eestis suhtelises vaesuses 20 protsenti lastest. Ilma sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabita olnuks neid 32 protsenti, seega ühiskonna sekkumine «aitas järjele» 12 protsenti. Võrdlust lisamata võiks öelda, et polegi paha. Paraku vaid poolakad, lätlased ja leedukad on laste vaesuse vähendamisel meist kehvemad.

Lastega perede vaesuse vähendamiseks on kõige «odavam» panustada sihtrühmadele: puuetega laste peredele, lasterikastele peredele, üksikvanemate peredele.

Viimastel aastatel ongi seda teed mindud: on suurendatud kvartalitoetusi lasterohketele, kehtestatud samale rühmale eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks makstav toetus jne. Aga ruumi edasiminekuks jagub.
Eestis on suur usk loosungisse, et iga vald peab oma vaesed toitma – see tähendab, et tõhusad on detsentraliseeritud, mitte tsentraliseeritud süsteemid.

Vastav eesmärk (vähendada universaalsete ja suurendada selektiivsete toetuste maksmist) on kirjutatud koalitsioonileppesse ja sotsiaalministeeriumi tööplaani.

Näiliselt on see kulusäästlik ja indiviidisõbralik lähenemine, millel paraku ei puudu oma ohud – nimelt see, et toetusemaksjad (omavalitsused) käsitlevad sarnaste probleemidega peresid kas objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel erinevalt ning abivajajate võimalused mitte ei ühtlustu, vaid hoopis diferentseeruvad.

Kuigi hüvitiste tase on üsnagi oluline aspekt, ei peatu ma sellel pikemalt. Iga näiteks lastetoetuste põhimõtte muutmise ettepanek puudutab kedagi isiklikult ja tähelepanu probleemilt kaob.

Mis on nälg?

Mida õieti tähistab sõna «nälg»? Arenenud riigis kirjeldatakse nälga tavaliselt pildiga 1930. aastate Ameerika supiköögi järjekorrast. Sisuliselt on selline järjekord suure lombi taga praegugi olemas, kuid saanud moodsama vormi.

Ameerika abistab vaeseid toidutalongidega. Talongide jagamise tipp oli 2010. aasta mais, kui toiduabi sai 15,4 miljonit ameeriklast. See on hiiglaslik hulk, peaaegu Hollandi riigi jagu rahvast!  

Mõneti on veider telerist kuulata, kuidas USA vabariiklasest presidendikandidaat Mitt Romney lubab oma poolehoidjatele: Ameerika ei ehita kunagi üles sellist hoolekanderiiki, nagu on Euroopas. Paraku on see vaesteabi jagav riik Ameerikas juba ammu ulatuslikum kui Euroopas.

Järjekorrad on ka Eesti supiköökides. Tegelikult on need imelühikesed võrreldes muu Euroopa või Ameerikaga. Ei saa üheselt öelda, et lühidus on tingitud vähesest abi andmise vajadusest, küll aga võimalustest.

Kindel on aga see, et eraühingud, Tartus Pauluse kogudus, Eesti Toidupanga Tartu haru ja Päästearmee korpus, teevad hädaliste abistamisel hindamatut tööd. Esimene jagab linna rahastatud, teised kaks aga enda hangitud raha eest soetatud toiduabi.

Toidupank toetas mullu kuus keskmiselt 327 peret ja 187 üksikisikut (ligi tuhandet inimest kuus). Pank plaanitseb linnavalitsuse abiga oma haaret laiendada. Loodetavasti läheb selle tulemusel käesoleval aastal ka ELi toiduabi jagamine varasemast ladusamalt.

Nagu «vaesus», on ka sõna «abi» Eestis mõnikord ebasoosingus ja seetõttu viivitas Eesti mitu aastat Brüsseli abi vastuvõtmisega. Mullu 15. oktoobril otsustas Euroopa Parlament, et abi andmist jätkatakse ka 2013. aastal.

Kui palju on Eestis (sh Tartus) toiduabi vajajaid, seda ei saa arvutada laua taga arve liites. Täna saab inimene hakkama, homme samuti, aga ülehomme tekib tõrge.

Seda saab kindlaks teha ainult praktilise abi korraldamise kaudu. Seepärast ongi eraühingute tegevus selles valdkonnas hindamatu.

Eesti Toidupanga plaanide hulgas on panga Tartu haru toel regionaalse abikeskuse loomine. See pole aga võimalik üksnes panga ja Tartu linna initsiatiivina, vaid ümbruskonna omavalitsuste laiema koostöö põhjal. Kodanike tõrjutuse vähendamiseks on vaja omavalitsuste sidusust!