/nginx/o/2023/03/23/15215957t1hdaca.jpg)
Kolmteist kuud on Tartu Postimehe lugeja saanud kaasa elada ühele Dnipro perekonnale ja sellele, mida saatus nendega keset sõda teeb. Lugu algab 24. veebruaril 2022, mil Inna Šulženko ja ta mees Pavel näevad koduaknast linna kohale tõusvaid suitsulonte ning šokist toibumise järel otsustavad sõjakoleduste edasisest nägemisest päästa oma üheksa-aastase tütre Kirina.
Venemaa pealetungi esimesel nädalal viivad nad tüdruku ära Vilniusse, kuna seal on talle turvaline paik olemas – Vilniuses õpib Kirina täiskasvanud vend Ivan.
68 kirja
Inna Šulženko ise tuleb tagasi Dniprosse, jätkab tööd psühholoogina, aidates purukspommitatud linnadest Dniprosse jõudvaid põgenikke. Kolme kuu pärast on ta aga ületöötamisest ja sõjapingest surmani väsinud ning igatsus laste järele väga suur. Ta otsustab Dniprosse maha jätta oma mehe, keda riigist välja ei lasta, loobuda erialasest tööst ning sõitagi ära Vilniusse, et seal kõike otsast alata. Õnneks «leitakse» ta ruttu üles, sest temataolist spetsialisti vajab ka Vilniuse Punase Risti organisatsioon, ning nüüd aitab Inna Šulženko Ukraina sõjapõgenikke Leedus.
Inna viimase aasta tugevaimad emotsioonid on tajuda ta 68 kirja põhjal valminud lugudes, mis on näha Tartu Postimehe veebiväljaande blogis «Ukraina põleb ...». Keskmiselt üks kiri nädalas.
Viimased neist on tulnud taas Ukrainast – Lvivist, Kropõvnõtskõist ja Dniprost.
Sõja tõttu teineteisest kaugel elavad mehed ja naised ei ela alati päriselt lahus või vähemalt suur osa neist paaridest ei ela, kuna lähedast sidet saab moodsal ajal hoida mitmeti. Lisaks pendeldavad naised koos lastega ka Ukraina vahet ja seda teeb Innagi, sihtpunktiks Lääne-Ukrainas asuv Lviv, kuhu Eurolinesi mugavad bussid jõuavad üle terve Euroopa, ka Vilniusest.
Mehedki küsivad mõne vaba päeva kas rindelt või muudest töökohustustest ja kiirustavad üle maa sinna, pealtnäha ohutusse linna, et koos veeta paar hotelliööd ja süüa hommikust kohvikus, mõnikord näha lapsigi.
Lviv on kohtingute linn ja küsimusele, kui kaua selline harvade kohtumisvõimalustega elu neil paaridel kesta võib ja kes neist raskused läbida suudab, ei oska vastata keegi.
Ilmselt on sellises betoonist punkris ka ellujäämisvõimalus suurem kui purukslastud korrusmaja keldris.
Inna ja Pavlo kohtusid Lvivis just sel nädalal. Seekord oli Innal vaja jõuda aga ka Dniprosse, mis tähendas 700 kilomeetrit rongisõitu Lvivist Kropõvnõtskõisse ja sealt autoga veel kolmsada kilomeetrit, et olla lõpuks päral Dnipros, kodus. Nii suur ja lai maa on Ukraina.
Inna saadab Dniprost kolm tähendusrikast pilti.
/nginx/o/2023/03/23/15216147t1ha6ba.jpg)
Kõigepealt betoonist tahuka, kuhu õhurünnaku ajal saavad inimesed tänavalt peituda. Niisuguseid legomajakesena kokkupandavaid betoonvarjendeid on Dnipros palju ja eri suuruses ning ilmselt on sellises punkris ka ellujäämisvõimalus suurem kui purukslastud korrusmaja keldris.
Sireen ja Reks
/nginx/o/2023/03/23/15215958t1hfa7e.jpg)
Teisel pildil näitab Inna joonistusi, mis on talle kinkinud lapsed, kellele ta psühholoogina teraapiatunde andis enne, kui Vilniusse oma tütre ja poja juurde sõitis.
Kolmas pilt on sõbrannadest, kellega Inna Dnipros kokku sai, et naerda südamest ja mitte mõelda kurbadele asjadele.
Ka saadab ta kaks videot. Ühel näeb lapsi hommikul staadionile jalgpallitreeningule jooksmas, et mitte oma unistustest päriselt loobuda. Teisel koera ja kassi, kes päikese käes mängivad, taustaks õhuhäiresireen. Koera nimi on Reks ja tavaliselt «laulab» Reks sireeniga unisoonis kaasa. Tol korral polnud Reksil siiski laulutuju.
Dnipros küsisid sõbrannad Innalt, millal ta koju tagasi tuleb. Inna tabas end mõttelt, et hoopis Vilnius on saamas üha rohkem ja rohkem selleks – koduks.
/nginx/o/2023/03/23/15215959t1hce5f.jpg)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)