Kalev Kudu näitab lavastuses Henrik Visnapuu viimaseid päevi

Jaanipäev New Jerseys diplomaat Johannes Markuse juures. Kõrvale vaatava Henrik Visnapuu selja taga on kirjanik Pedro Krusten, paremal Visnapuu viimane armastatu Silvia Narma. Foto: Edla Krusten/Erakogu

Kalev Kudu alias Nullteater on toonud lavale «Endspieli», et näidata meile luuletaja Henrik Visnapuu elu viimseid päevi. Monoetenduse aeg kulgeb omasoodu, kohatunnetus aegruumis paikneb tunniks ümber. Eesti kultuuri ja kirjanduse sõpradele on see väärtuslik tund.

Ja pärast seda tundi olen mõelnud nädala edasi, millega vihmasabina taustal etenduse monoloog veel seostub.

61-aastane poeet on ajastumärgilise eluteekonna lõpus pärast oma kultuuri õppimist ja õitsetamist, pärast kodu ja kodumaa laastanud teist ilmasõda, pärast Eesti okupeerimise ja terrori eest põgenemist, pärast elu DP- (displaced persons) ehk põgenikelaagrites Saksamaal, pärast ülemerereisi Ameerikasse, varjunud lõpuks aastal 1951 New Yorgis.