Kajakas on osa katkisest linnaloodusest

Hõbekajakad tunnevad end Mõisavahe tänava laternaposti otsas üsna mõnusalt, sest looduslikke vaenlasi pole ja toidulaud on kaetud. Foto: Sille Annuk

Kevade lähenedes tõstab paljudes tartlastes pead ärevus – et kohe läheb see jälle lahti: kell neli öösel üles äratav kisa, mitu korda päevas akende pesemine ning maja ees pikeerivad poegi kaitsvad ja inimesi ehmatavad linnud. Nii nagu suvega kaasneb sääsepirin, on kevadiseks nuhtluseks saanud märtsis talvitumast naasvad linnakajakad.

Kuni linnas on kajakale ökoloogiliselt sobiv elupaik ja tal mujal pesitsuskohta ei ole, siis mis tal muud üle jääb, kui siia kolida, tõdeb aga Tartu ülikooli loomaökoloog Tuul Sepp. Inimestel tasub hoopis avastada, millised ägedad linnud on kajakad, ning kui neid paremini tundma õppida, ei tundu nad ehk enam ka nii ohtlikud ja ebameeldivad.

Seda, et kajakate hulk Tartus on aasta-aastalt kasvanud, on raske mitte märgata. Kuid mis toob kajaka, veelinnu, siia merest kaugele?