Triinu Värno: Ilmatsalu kandi inimestest sõideti räigelt üle (1)

, Ilmatsalu piirkonna elanik
Copy
Triinu Värno
Triinu Värno Foto: Erakogu

Lugenud 14. märtsi Tartu Postimehes ilmunud uudist «Ilmatsalu rahvas ei taha eksvange naabriteks», ei saa ma kuidagi vaiki olla ja pean vajalikuks kohalike elanike vaadet olukorrale täpsustada.

Mina ei ela Ilmatsalu alevikus, küll aga sellele üsna lähedal. Minu lapsed käivad Ilmatsalu koolis ja Ilmatsalu lasteaias ning seega kõnetab teema mind väga otseselt. Selles valguses tahan rõhutada, et esimene lehelugu ei tõstnud piisavalt selgesti esile elanike põhilist muret.

Nimelt on Ilmatsalu ja selle ümbruses asuvad külad täitunud suuresti noorte peredega. Need inimesed on sellesse piirkonda kolinud just sel põhjusel, et kool ja lasteaed on lähedal, bussiliiklus linnaga suhteliselt normaalne ning seal on rahulik ja turvaline lapsi kasvada.

Linnas võime tihti näha, kuidas lapsed jõlguvad kaubanduskeskustes või istuvad hoopis kodus nutiseadmetes. Ilmatsalus on aga kogu aeg näha palju lapsi õues. Seda toetavad ka meie kooli ja lasteaia õppeprogrammid, mis on koostatud teadlikult nii, et lastel oleks palju õueaega. Mis võiks veel vanematele ja ka ühiskonnale laiemalt rohkem rõõmu pakkuda, kui sageli värskes õhus liikuvad lapsed, kel on tänu sõpradega mängimisele tekkinud head sotsiaalsed oskused?

Nüüd on aga tekkinud küsimus, kuidas tagada igas meie piirkonna täiskasvanus ja lapses senise turvatunde säilimine, kui meie aleviku südamesse luuakse asutus, kuhu tuuakse kriminaalkaristust kandnud või kandvad inimesed. Me isegi ei tea, milles on need inimesed süüdi mõistetud! Kas võib juhtuda, et meie sekka satub nüüd elama mõni pedofiil, kuna ta on osanud vanglas näidata eeskujulikku käitumist?

Meie põhikoolis õpib praegu 250 last, kellest paljud liiguvad bussiga või jalgsi ja mööduvad iga päev kõnealusest majast. Talvisel ajal on tihtilugu pime, kui nad huviringist või noortekeskusest tulevad. Kuidas me tagame lastele vaba liikumise ilma, et nad peaks alatasa hirmunult selja taha vaatama?

Meie lasteaias käib ligi 160 pisikest poissi ja tüdrukut. Ilmatsalu on looduskaunis koht, kus on tore park, järvekallas kohalike kalameestega ja palju muud uudistamist. Seda kasutavad ära ka meie õpetajad, kes käivad lastega palju jalutamas ja õppekäikudel. Kuigi sellistel käikudel pole lapsed kunagi omapäi, on ikkagi kohane küsida, kuidas me saame kindlad olla, et neid ei tulda tänaval hirmutama.

Loomulikult on tekkinud mure ka meie vanemate inimeste pärast, kellest mõned ei saa nüüd võib-olla öösel undki, sest tunnevad sisemist sundi pidevalt kontrollida, kas uks sai ikka lukku.

Mind häiris väga vangide tugiisiku ja vaimuliku Avo Üpruse väide ajalehes, justkui poleks eetiline rehabilitatsioonikeskusse tulevaid inimesi nimetada endisteks vangideks. Aga kuidas me peame neid siis nimetama? Kas praegusteks vangideks, kellel on juhuslikult liikumisluba? Tuleb tähele panna, et juba järgmises lauses tõi Üprus välja, et osale meestele on paigaldatud jalavõru, et nende liikumist piirata. Minu teada tavalistel inimestel, kes on naasnud tavaellu, ei piirata sellisel kombel liikumist.

Samuti on projekti eestvedajad öelnud, et kui keegi sellest asutusest siiski saab pahateoga hakkama, suunatakse ta tagasi karistust kandma. Kas tõesti peame meie, kohalikud elanikud, jääma ootama seda pahategu? Ja seejärel järgmist meest, kes pahategija asemele suunatakse lootuses, et äkki too on juba usu ja jumala leidnud ning enam ei satu pahale teele?

On igati mõistetav, et vanglast vabanevaid inimesi tuleb aidata tavaellu tagasi pöörduda, aga praegu tehakse minu arusaama kohaselt seda 500 lapse turvalisusega riskides.

Tartu linnavalitsuse otsus mainib, et need inimesed lubatakse neid ruume kasutama  avalikust huvist lähtudes. Nii mina kui paljud teised soovime sellele väitele seletust: kelle avalik huvi see on? Millised lapsevanemad soovivad kriminaalkaristust kandvaid inimesi oma koduhoovi?

Samuti ei pääse me ikkagi küsimusest, miks sellised asjad tehakse ära vaikides ja kohalike inimestega arutamata. Tundub, et enne hiljutisi riigikogu valimisi ei soovitud selliseid ebamugavaid teemasid lahata ja seepärast eelistati Ilmatsalu kandi inimestest lihtsalt räigelt üle sõita.

Linnavalitsuse esindajatel mahti käia läinud sügisel meiega rääkimas sellest, kuidas muusikakooli ei ole enam Ilmatsalus kuskil majutada ja võib-olla tuleb see linna ära kolida. Niisiis vangide jaoks leitakse ruumid hoobilt, aga laste huvitegevuseks mitte. Miks ei kaalutud võimalust need samad ruumid muusikakooli jaoks kohandada?

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles