/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
Täna on emakeelepäev, riiklik tähtpäev. Meie emakeel ehk eesti keel on meile nii tähtis, et selle päeva puhul heiskame isegi lipud majadele. Meie emakeeles sisaldub eesti rahva mõtlemine, tarkus ja kogemused, see on meie kollektiivne mälu. Täna on ka ühe meile tähtsa noorelt surnud mehe sünniaastapäev, 222 aastat tagasi sündis siia ilma Kristjan Jaak Peterson.
Loodan, et kõik eesti inimesed teavad seda nime, vähemalt seda, et «ta oli see tüüp, kes läks keset talve jalgsi Riiast Tartusse ja siis ära suri». Seejärel ehk veel meenub, et tal oli tolle aja kohta ebatavaliselt suur huvi maarahva keele vastu. Ja mitte ainult huvi, vaid ta tõsimeeli uskus, et ühe pärisorise rahva pisikene ja veel oma ilust mitteteadlikul keelel võiks olla potentsiaali köögist välja tulla ja võrdsena teiste maailma vägevate keeltega igaviku poole püüelda.