Ennelõunal peatus sõjamasina juures Mari Reilent, pensionieas inimene. «Mis mulle siin meeldib, on et tanki kohta saab lugeda, ja ka Ukraina kaotused on eraldi välja toodud,» ütles ta. «Aga teisest küljest on mul tunne, et selline eksponeerimine ei too head inimeste südamesse, kuna siin on sõja energeetika. Jah, me peame inimesi harima ja neile sõjateemat näitlikustama, aga see tank – seal on inimesed hukkunud, ja mitte ainult see tanki meeskond, aga kogu see kooslus, selle energeetika on nii halb...»
Üks kahekümnendates aastates noormees tegi samal ajal tiiru ümber tanki ja filmis seda igast küljest. Ta ütles, et ta nimi on Vlad Nossov, ukrainlane, pärit Sumõst, töötab Eestis juba enne sõja algust.
«Kui ma seda tanki vaatan, siis mõtlen, et paljud inimesed ei kujuta päriselt ette, mis toimub seal,» rääkis Vlad Nossov. «Mul jäid vanemad Ukrainasse, nemad saadavad mulle pilte. Õnneks ei viibi nad praegu sel territooriumil, kus käivad ägedad lahingud. Aga ma väga loodan, et inimesed, kes seda tanki näevad, mõtlevad nüüd rohkem sellele, mis tegelikult Ukrainas toimub.»
Pärastlõunal kella ühe paiku lähenes tankile mees, kes viskas sõjamasinale punased roosid. «Ma tegin seda mõeldes inimestele, kes selles tankis on surnud,» selgitas ta. Küsimusele, mida ta arvab Venemaa kallaletungist Ukrainale, vastas, et sõda jääb alati sõjaks. «Mu nimi on Igor, ma elan Tartus ja olen Eesti Vabariigi kodanik,» lisas mees, märkides, et oma perekonnanime ei soovi ta lehes avaldada.