VIDEO ⟩ Aastates naisele pakuvad seltsi sada nukku, internet ning käsitöö
10. märts 2023, 08:47
Kõik need nukud on head seltsilised. Osa istub laual, teised pikutavad voodil, kolmandad on sättinud end korvi või vankrisse. Kui palju mahub ühetoalisse korterisse nukuvankreid? Kümme? Tõele au andes isegi rohkem. Ja igasse niisugusesse kärusse saab panna kolm kuni seitse nukku.
Ilme Mikk ei oska öelda, kui suur ta kollektsioon on. Sada?!
«See valge mütsiga on Tiiu,» sõnab ta ja küünitab näitama. Tiiu pilgutab Ilmele oma tihedate ripsmetega silmi vastu. «Ta on mu kõige kallim nukk, maksis 60 eurot,» ütleb Ilme. «Aga see seal on pärit Võru tänava Maximast. Ja teate, kui huvitav see veel on? Kummist, sain mõni kuu tagasi, jumala pehme!»
/nginx/o/2023/03/09/15189407t1h9815.jpg)
Järgmise nuku haarab Ilme Mikk vankrist sülle ning asub teda kiigutama.
«See on mu väike tita, meeldib kõige rohkem,» lausub ta. Tital on sinine heegeldatud kampsun, valge siksakkaunistus äärtes. Ilme Mikk on tegelikult kõikidele neile nukkudele rõivaid kas kudunud või heegeldanud.
/nginx/o/2023/03/09/15189505t1hdd2a.jpg)
«See on mu Rõžik,» jätkab ta, paitades punaste juustega nukku. Sealsamas on äravahetamiseni sarnased kaksikud nukud ja üks avatud suuga nukk, naeratus näol ja esimesed piimahambad näha. On ka üks päris lapsemõõtu poissnukk, kel jalas päristossud, nii number 21 või 22.
Lapsepõlve esimene
See võis olla umbes 74 aastat tagasi, kui Ilme ema ostis talle Tartu kesklinnast vana puusilla lähedalt nuku. Sel oli savipea, riidest kere ja täidiseks saepuru. Ilmele meeldis nukk üliväga, mängis temaga hommikust õhtuni. Nimeks pani Pupe. Aga kalli raha eest hangitud Pupe määrdus ruttu ja Ilme hakkas teda ühel päeval ise pesema. Nuku kere oli õmmeldud kehvast ja õhukesest riidest, see rebenes, saepuru tuli välja ... Kui ema niisugust pahandust nägi, võttis vitsa ja andis Ilmele mööda sääri nii, et triibud järel.
Mida teeb inimene, kui ta on üksi, küsib Ilme ja vastab, et tema ei oska olla nii, et näpud ei käiks.
Ilme Mikul on lapsepõlves veel mõni nukk olnud. Ka mäletab ta, et oli vist juba 16, kui neile ikka veel rõivaid õmbles. Nüüd on ta 79 ja teeb sama. Aga ta oskab nuku ise algusest lõpuni ka valmis heegeldada, lõngad juusteks nõeluda ning silmad pähe tikkida.
«Mida teeb inimene, kui ta on üksi?» küsib Ilme ja vastab siis, et tema ei oska olla nii, et näpud ei käiks. Temal peavad näpud kogu aeg käima!
Sõbrad näoraamatus
Ilme Mikk elab Tüve tänava sotsiaalmajas, kust ta oma kehva tervise tõttu väljas iseseisvalt käia ei saa. Istub peamiselt kodus arvuti taga ja suhtleb maailmaga sealtkaudu. Nukke leiab internetist osta.ee-st ja Facebooki gruppidest. Praegune kollektsioon on tal tekkinud viimase pooleteise aastaga.
Vahel teeb Ilme Mikk siiski midagi muud. Näiteks heegeldab papusid. Üks ta kolmest tütrest on Viljandis arst ja sinna sünnitusosakonda saatis ta 16 paari papusid. Plaan on kliinikumi sünnitusmaja jaoks samuti heegeldama hakata.
Kui vahepeal lõng otsa sai, tegi Ilme Facebookis üleskutse.
«Te ei tea, kui häid inimesi ilmas on,» kiidab ta. Sest nii paljud inimesed on Ilmele lõnga saatnud, ja tasuta, ning kohalegi toonud.
Parasjagu koob Ilme kolmnurkseid villaseid rätikuid, mida on hea õlgadele panna, kui jahe hakkab. Ja sõpradele jagada.
«Mida ma teen siin?! Midagi peab ju inimesel olema, mida teha,» põhjendab ta.
Üsna hiljuti, kui kiirabi käis, ütles üks parameedik seda nukuuputust nähes, et see on ju nagu pensionifond. Ilme vastas, et ah mis, pension käib tal juba niigi. Tal pole vaja oma nukke müüa, et lisaraha teenida.
«Teate, ma ei ole müüjatüüp, ma olen kogujatüüp,» lisab Ilme Mikk, kaval helk silmis.
Camilla Meister,
sõber, endine tegevusjuhendaja
Ma käisin Ilmega hambaarsti juures. Kui koju jõudsime ja Ilme väsinult tuppa astus, ütles ta oma nukkude poole vaadates: «Oh, tere, lapsed! Mamma on tagasi.» Ilme on sõjajärgne laps, kasvanud üles väga vaestes tingimustes.
Aga vähemalt nüüd tal nukke jätkub ja need aitavad tuju üleval hoida.