Helen Biin: Veerand meestest leiab, et naistel pole piisavalt teadmisi poliitikas vastutavatel kohtadel olemiseks

Helen Biin Foto: Rene Suurkaev

52, 28, 40, 41, 31, 9. See ei ole viimase lotoloosimise võidunumbrite kombinatsioon, vaid ilmestab naiste positsiooni Eesti ühiskonnas. 52,4 protsenti kõigist Eestis elavatest inimestest on naised, kokku 698 381 naist. Kuigi kogu rahvastikus on naisi enam kui pool, näeme ühiskonna juhtpositsioonidel naisi endiselt harva. Äsja töö lõpetanud riigikogu XIV koosseisu kuulus 28 naist, Kaja Kallase teise valitsuse liikmetest kuus ehk 40 protsenti ministreist olid naised. Kõigi Eesti keskastme- ja tippjuhtide hulgas on naisi 41 protsenti, kuid see osakaal on märgatavalt väiksem, kui jätame kõrvale avaliku sektori või vaatleme vaid tippjuhte. Börsiettevõtete juhtide hulgas on naisi pisut alla kolmandiku, 31 protsenti, nende nõukogu liikmeist aga alla kümnendiku.

Mõnda aega oli Eesti ainus riik maailmas, mida juhtisid naissoost peaminister ja president. Nüüd peaministriametit pidav ja üsna kindlalt ka järgmise valitsuse moodustav Kaja Kallas on oma julgete ja selgete sõnumitega Ukraina sõja teemal pälvinud ohtralt rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. Ka teistes valdkondades kuuleme üha sagedamini naissoost tippjuhtidest. Kai Realo, Ruth Oltjer, Kristel Kruustükk, Kristi Liiva on vaid mõned nimed, kes laiemale avalikkusele ilmselt enam tutvustamist ei vaja. Tugevate naisjuhtide esilekerkimine mõjub kaheti: ühelt poolt kummutab ühiskonnas levinud hoiakut, justkui naised juhtima ei sobiks, teisalt uinutab tähelepanu tekitades tunde, et naisi on riigi ja ettevõtete juhtimise juures juba küllalt

Kuigi iseloomustame Eestit sageli väikse, paindliku ja progressiivsena, on meil levinud üllatavalt traditsioonilised hoiakud naiste ja meeste rollide suhtes. Eesti elanikud usuvad keskmisest OECD riigi elanikust enam, et naised langetavad meestest tõenäolisemalt otsuseid emotsioonide põhjal ning nende olulisim roll on seotud hooldus- ja majapidamistöödega.

Iga nelja aasta tagant korraldatav soolise võrdõiguslikkuse seire näitab siiski, et olukord tasapisi paraneb, sest eestimaalaste peavad soolist võrdsust ja võrdset kohtlemist üha olulisemaks. Värskeima, tunamullu korraldatud seire alusel usub suurem osa Eesti elanikest, et ühiskond, kus naised ja mehed on võrdsed, on hea ühiskond ning selline hoiak on valdav juba üle kümne aasta. Positiivne meelestatus on oluline ressurss, millele ehitada ühiskond, mille kõik liikmed tunnevad ennast väärtustatuna ning kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused.

Kuigi naiste osalemist peetakse oluliseks, tähtsustab soolist tasakaalu riigikogus, valitsuses, kohalike omavalitsuste volikogudes ja Euroopa Parlamendi saadikute hulgas vaid kolmandik Eesti inimestest.

Värskeima seire järgi usub valdav osa (pea 80 protsenti) Eesti elanikest, et erinevate huvide paremaks esindamiseks on naiste osalemine poliitikas oluline, ning selline usk on püsinud sarnasel tasemel juba üle kümne aasta. Võrreldes varasemate seiretega on inimeste veendumus tugevnenud: neid, kes väitega täielikult nõustuvad, on nii naiste kui meeste hulgas tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel (2016. aastal arvas nii 24 protsenti meestest ja 30 protsenti naistest, 2021. aastal aga 33 protsenti meestest ja 48 protsenti naistest). Seda hoiakut kinnitavad ka äsjased riigikogu valimised, mille tulemusel said naised pea kolmandiku mandaatidest ning valijad andsid peaminister Kaja Kallasele tugeva mandaadi uue valitsuse moodustamiseks.

Kuigi naiste osalemist peetakse oluliseks, tähtsustab soolist tasakaalu riigikogus, valitsuses, kohalike omavalitsuste volikogudes ja Euroopa Parlamendi saadikute hulgas vaid kolmandik Eesti inimestest. Umbes veerand kõigist meestest leiab, et soolist tasakaalu ei ole vaja (naistest arvab nii kümnendik või pisut vähem) ning pooled inimestest on seisukohal, et küsimus soolisest tasakaalust on ebaoluline.

Ja kuigi inimeste hoiak tundub üsna soosiv, on see püsinud muutumatuna juba 20 aastat. Ka 2003. aastal korraldatud esimeses soolise võrdõiguslikkuse seires hindas kolmandik vastajaist, et naisi võiks riigikogus olla enam, pea kolmandik arvas sama valitsuse liikmete kohta ning, nagu nüüdki, pidasid pooled vastajad küsimust ebaoluliseks. Seejuures oli vahepealsetel aastatel neid, kes naiste osaluse küsimust tähtsusetuks pidasid, vähem.

Valupunkte, mis soolise tasakaalu ning erinevate huvide parema esindatuse saavutamist tõkestavad, on veelgi. Näiteks leiab pea veerand meestest ja viiendik naistest, et naistel pole piisavalt teadmisi ja oskusi poliitikas vastutavatel kohtadel olemiseks, ning kolmandik elanikest usub, et naised on vastutavatest ametikohtadest vähem huvitatud kui mehed.

Seire tulemused on järjepidevalt näidanud, et Eesti naised pooldavad soolist võrdsust meestest enam ning näevad selles kasu nii endale kui ühiskonnale laiemalt. Erandiks pole ka küsimused naissoost tippjuhtidest või poliitikutest ning naiste hoiakud on läbivalt toetavamad nii soolise tasakaalu, naiste osaluse kui selle suurendamise suhtes. Kui läbi aastate on soolise võrdõiguslikkuse seiretes silma paistnud erinevused Eesti vene- ja eestikeelse rahvastiku vahel – vene emakeelega inimesed on pea kõigis küsimustes olnud eestlastest traditsioonilisemate vaadetega –, siis nüüdseks on need erinevused naiste poliitikas osalemist puudutavates küsimustes peaaegu kadunud.

Näiteks leiab pea veerand meestest ja viiendik naistest, et naistel pole piisavalt teadmisi ja oskusi poliitikas vastutavatel kohtadel olemiseks.

Optimismiks annab põhjust see, et kõige nooremad küsitletud, 15–24-aastased inimesed, pooldavad tugevamalt naiste osalemist poliitikas ja ettevõtete juhtimises, peavad soolist tasakaalu sagedamini oluliseks küsimuseks, näevad vajadust naiste osakaalu suurendamiseks juhtide ja poliitikute hulgas ning on ka ise aktiivsemalt valimistel naissoost kandidaatide poolt hääletanud.

Värskete valimistulemuste valguses on lootust, et lisaks põlvkonnavahetusele aitab Eesti inimeste hoiakuid, justkui naised poliitikasse ei sobi või ei soovi, kummutada see, kui näeme tugevaid naissoost poliitikuid tegutsemas. Valimistulemused näitavad, et mandaadi saanud naiste osakaal kasvas võrreldes 2019. aastaga kahe võrra, valimised võitis ülekaalukalt just naisjuhiga erakond ning esimesed valimisjärgsed märgid näitavad, et oodata võib soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise suhtes soodsalt meelestatud valitsuskoalitsiooni.

Võib loota, et ka sel korral lähtutakse valitsuse moodustamisel soolise võrdsuse põhimõttest ning näeme vähemalt kuue-seitsme naissoost ministriga valitsust. Ehk normaliseerib mitmes järjestikune sooliselt tasakaalus valitsus naisi ühiskonna juhtpositsioonidel ning loodetavasti kandub see mõju üle ka riigiasutuste ja eraettevõtete tippjuhtide valikusse.

Neid valimisi ilmestab ka see, et üha valjemini kostsid üleskutsed anda valimistel hääl naissoost kandidaadile ning asjaolu, et Kaja Kallas ise kogus enim hääli kui ükski teine poliitik, olgu mees või naine, Eestis varem kogunud. Loodetavasti kuulavad erakonnad valijate tellimust ning seavad järgmistel valimistel oma nimekirjades üles rohkem naisi ning asetavad naised ka nimekirjades kohtadele, mis neile mandaati võimaldaks. Või veelgi parem – miks mitte võtta kinni sotsiaaldemokraatide ammusest üleskutsest ning koostada nn triibulised valimisnimekirjad.

Mida toob tulevik? Usun, et võime olla optimistlikud. Hoiakud soolise võrdsuse suhtes muutuvad tasapisi pooldavamaks, uus põlvkond on tänastest keskealistest ja vanematest inimestest märksa egalitaarsemate vaadetega ning tõenäoliselt ootab meid ees neli aastat naissoost peaministri juhitud sooliselt tasakaalus valitsust. Kõik need tegurid kokku on loodetavasti piisavad näitamaks, et naiste juhtimisel pööratakse tähelepanu neile olulistele külgedele, mis aitavad ühiskonda tasakaalustatult arendada.

Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist.