Mart Hiob: Keskkonnakaitsest linnas, paradoksidest

, Tartu linnavolikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE
Copy
Mart Hiob
Mart Hiob Foto: Sille Annuk

Keskkonnakaitsest kõneldes võib kergesti tekkida tunne, et oled elevanti katsuvate pimedate seltskonnas, probleemid ja ka lahendused on kaasarääkijatel niivõrd erinevad. Pahatihti keerleb arutelu ainult üksiku põõsa või murulapi säilitamise ümber aru andmata, kas sel on ka suuremat mõju peale sümboolse. Vahel võib mõne roheala täis ehitamata jätmine mõjuda keskkonnakaitsele hoopis karuteenena, nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu.

Lihtsustatult öeldes on keskkonnakaitses meie aja suurimad väljakutsed energia, materjalide ja ruumi raiskamine, mis toob kaasa liigirikkuse ja elupaikade hävimise ning ülemäärase süsinikuheite. Me oleme sajandite vältel harjunud loodust pidama põhjatuks allikaks, kust saab alati ammutada puuduoleva.

Eestis on kahjuks mõnikord jätkatud just selles liinis: ehitatakse uusi raudteid ja maanteid läbi loodusalade selle asemel, et kasutada juba sisselõigatud koridore. Uusi ehitusalasid laiendatakse metsadesse ja põldudele selle asemel, et tihendada linna ja ära kasutada juba rajatud teid ja torusid. Keskkonnakaitse esimene reegel peaks aga olema võimalusel vältida uute loodusalade kasutuselevõttu.

Tagasi üles