/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/05/15181183t1hc339.jpg)
Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi võimlasse sisse seatud valimisjaoskonnas toimib kõik sujuvalt. Inimesed lähevad sisse ja tulevad välja. Valimiskasti juures seisab Rein Moorits, sirge nagu tinasõdur.
REPORTAAŽ ⟩ Annelinna valija soovib head haridust, eriarste ja turvalist elu. Trepi peal ootab teda tulbiõis
«Jah, kõik läheb kenasti,» ütleb ta. «Aga need eelhääletuse päevad osutusid meil küll vaikseks. Kolmapäeval vast oli 40 kuni 50 inimest.»
/nginx/o/2023/03/05/15181185t1h61ec.jpg)
Päev on pidulik ja valijail ei näi olevat kiire, nii mõnigi on nõus mõtteid jagama. Üks on Merike, perekonnanime ei soovi lisada.
Mida Merike Eesti riigilt rohkem sooviks?
«Lastele on vaja rohkem mõelda,» ütleb ta. «Et iga laps, kes tahab trennis käia, võiks seda teha ja et see võimalus vanemate rahapuuduse tõttu talt ära ei võetaks. Haridus on väga oluline, ma elan ju ülikoolilinnas.»
/nginx/o/2023/03/05/15181189t1hc9ac.jpg)
Järgmine valija, kellega jutule saan, on Eha Berezjuk. Tema on Tartu laste tugikeskuse juhataja, psühholoog.
Eha Berezjuk ei tee saladust sellest, keda ta valis. Hääletas inimese poolt, kes esindab Reformierakonda. «Kõige tähtsam on see, et inimesed tunneksid end turvaliselt ja hästi,» ütleb ta. «Ning et psühholoogia valdkonnas oleksid kõik teenused palju kättesaadavamad kui seni.»
Eha Berezjuk peab silmas nõustamisele pääsemise järjekordi, hindasid, sedagi, et teenuseid osutavad mittetulundusühingud toime tuleksid.
«Inimene, kes nõustamist vajab, võiks spetsialisti juurde pääseda kohe, see on praegust aega arvestades väga tähtis,» rõhutab ta.
/nginx/o/2023/03/05/15181191t1h5eba.jpg)
Kolmas naine on Svetlana Škalikova, TÜ kliinikumi kõrvakliiniku õde. Mida tema soovib, et Eestis paremini oleks?
«Eriarste peaks palju enam olema, ma ju näen oma tööd tehes, kui pikad need järjekorrad on,» räägib Svetlana Škalikova patsientide eest seista püüdes. «Ja soovin muidugi ka seda, et pension kerkiks, et inimestel oleks lahedam elada.»
Järgmisel hetkel siseneb valimisjaoskonda mitu naist, igaühel lilleke näpus. Kust nad nüüd tulevad nende lilledega, naistepäevani veel aega?!
Tulijad viipavad klaasist välisuste poole, et sealt see õis neile pihku pisteti koos soovitusega – 632.
Kas soovitus mõjub! Naised naeravad, et ah mis – ja löövad käega. Ilmselgelt on aga tulbiõis nende tuju heaks teinud.
/nginx/o/2023/03/05/15181184t1h7a69.jpg)
Õues treppidel märkan Silver Kuusikut, kes kellelegi õpetab, kuidas tema numbrit on kerge meelde jätta. Kuus jagatud kolmega on kaks või siis kaks korda kolm on kuus – 632.
Trepil on teinegi tegelane, sinimustvalge soonikmüts peas, ja sirutab minu poole bukleti.
«Ma olen juba ära valinud,» vastan.
«Ah, võtke siis mälestuseks!» lausub ta.
Kui küsin, saan teada, et mehe nimi on Jonas Terna. Kohtasin teda hommikupoole vist Eedeni juures. Silver Kuusik ulatab mullegi lille.
Siis komistavad trepile nurga tagant ilmunud kaks meest, kel väike naps või mõned õlled hinge taga.
«No nüüd saate kirjutada, et EKRE liikmed räägivad ainult joodikutega,» sõnab Jonas Terna. Silver Kuusikule meenub, kuidas tema proua oli eelmisel päeval ühes jaoskonnas näinud samuti napsuseid inimesi ning nende seas olnud ka Urmase valijaid.
Urmas ei saa olla keegi muu kui Tartu linnapea, Reformierakonda esindav Urmas Klaas.
Siis väljuvad koolimajast tüdrukud, kes ilmselgelt veel valijaeas ei ole. Neil lõppes ehk trenn või midagi. Silver Kuusik tõttab tüdrukutele tulpe kinkima.
«Spasibo!» kostab vastuseks.
Mõne aja jooksul saavad tulpe kõik, kes valimisjaoskonda sisenevad, ja ka need, kes sealt väljuvad, mis sest, et neil on hääl antud.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/05/15181187t1hcc9d.jpg)
Kui üks sületäis jagatud, astub Silver Kuusik kaubaauto juurde, avab tagumised uksed ja seal on tulpe kastide kaupa veel.
Kui palju EKRE kohti korjab nende tulpidega, küsin.
«Ei tea,» vastab Kuusik. «Reitingutele tugineda ei saa. Aga näiteks eile, kui ma telki üles panin, ei jõudnud seda õieti üles pannagi, kui juba inimesed rääkisid, et ainus sõnum, mis neile teistest telkidest kostab, on see, et EKRE ei tohi võimule saada. Mingeid teisi lubadusi ei keele ega kultuuri kohta kostnud kelleltki. Aga mina leian, et ükskõik kes peaministriks saab, kes iganes valitsuse moodustab, mitte keegi neist ei tohiks öelda, et me välistame opositsioonilised jõud. Kõigi valitute taga on inimesed. Rahvast ei tohi välistada.»
Jonas Terna seisab kannatamatult kõrval ja ootab, et saaks ka öelda veel midagi.
«Tahad, ma annan sulle loo materjali!» tekib tal lõpuks võimalus. Mees osutab tulbikaubikule ja küsib: «Miks on Eesti kõige rahvuslikuma erakonna autol Soome number? Ah? Miks?»