GALERII «Taevatrepi» esilinastuse publik rändas Lõunakeskusest poole sajandi tagusesse Tartusse

Raimu Hanson
, ajakirjanik
Copy

Lõunakeskuse Apollo kõige suurem saal kogunes reede õhtul täis tartlasi ja mujalt rahvast, et vaadata sõbralikult ja pidulikult Mart Kivastiku uut Tartu-filmi «Taevatrepp». Kinosaali ette oli seatud fotosein, mille ees võttis kinolisi üles fotograaf ja kunstnik Heikki Leis. Üks filmihuviline küsis samal ajal mitmelt tuttavalt, kas talle on üks vaba pääse, aga pole teada, kas tal lõpuks õnnestus saali pääseda.

Projektori käivitamise eel astusid ekraani ja publiku vahele stsenarist ja režissöör Mart Kivastik ning produtsent Marju Lepp. Kivastik tänas «Taevatrepi» tegemisel oma panuse andnud naisi ja mehi, kelle hulgas on ka ettevõtja Neinar Seli, kes kehastas filmis bussijuhti, ja Anti Seli, kes korraldas kaamera ette ajastule omased sõidukid. Režissöör tänas ka Maiu Jagomäge, kes treenis väikest Kivastikku ujuma.

Kui tänatud astusid režissööri ja produtsendi kõrvale, sai neist nii pikk rivi, et ei mahtunud Leisi fotoaparaati ära. Fotograaf paigutas nad seisma teisiti ja nende selja taga jäi osaliselt pildile ka publik.

Üle-eelmises lõigus mainitud sportlik ja mõnikord ka lõbus tegevus ujumine on ekraanil üsna «Taevatrepi» alguses. Päris alguses näeme vana maja ja selles oma elupäevade lõpule jõudnud kunstnikku, kes annab keskealisele mehele idee ja õpetuse poole sajandi tagusesse Tartusse rännata.

Vana kunstniku Georgi rollis on Raivo Trass, keskeakriisi põdeva Uu osas on Mait Malmsten. Operaator Rein Kotov on selle stseeni üles võtnud pallaslase Lembit Saartsi kodu teisel korrusel Õie tänaval.

Nii et film on ka omamoodi ajaränd, sest Saarts on juba peaaegu seitse aastat tagasi surnud, aga me näeme teda ikka veel. Trass on peaaegu üheksa kuud tagasi surnud, aga me näeme teda ikka veel.

Esilinastust vaadanud Tartu Postimehe ajakirjanik Aime Jõgi nimetas märkimisväärseks vaikust, mis püsis pärast filmi lõpukaadreid just esimeste lõputiitrite ekraanile ilmumise ajal.

«Ja sealt edasi – taustal kõlas 1970. aastate kultuslik muusikapala, mis ühel hetkel nagu vabastas inimesi aja lummusest ja kurbusest ja nukrusest, mis neis Kotovi filmitud lõpukaadreis oli. Vähemalt minu reas hakkasid inimesed vaikselt selle muusika rütmis summutatult kaasa plaksutama,» lisas Jõgi. «Oli tunne, et just lõppes üks väga hea film ...»

Tagasi üles