Tiia Kõnnussaar purustatud Vene tanki eksponeerimisest: eesmärk ei pruugi alati abinõu pühitseda

Tiia Kõnnussaar Foto: Erakogu

Mis sa arvad linna peaväljakule toodud purustatud vene tankist, küsisin oma sõbralt, luuletajalt ja literaadilt. «Noh, Mart Helme ingliunenäo järel on see oma jaburuselt teisel kohal,» turtsatas sõber.

Olin just veetnud õndsa uudistevaba puhkusenädala ja kui siis jälle süütu pilguga lehti lugesin, tekitas ajalehtedes trükitud pilt mööda Eesti linnu ringi rändavast tapamasinast minus hämmingut ja tugeva tõrke. Oleksin justkui otsemaid prantsatanud kuhugi teise reaalsusesse, mõnda aastasadade tagusesse tsivilisatsiooni, kus vaenlase haual rituaalselt tantsitakse. Aga sõda pole ju veel läbi?

Tanki sel moel eksponeerimine on paljudele vastukarva, avastasin asja edasi uurides. Narva inimesed ei taha tanki, sest alles äsja veeti nende «oma tank» minema ja nüüd tahetakse, justkui haavale soola riputades, asemele tuua teine, hoopis vastupidise taustaga: mitte võitja, vaid kaotaja tank.