ELF pani poliitikud metsa poole vaatama

Jüri Saar
, arvamustoimetaja
Copy
Pildil Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo.
Pildil Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo. Foto: Kristjan Teedema

Eestimaa looduse fond (ELF) uuris riigikokku kandideerijatelt, kas nad on nõus riigimetsa raiemahu vähendamisega vähemalt kolmandiku võrra juba aastal 2024. Küsimusele vastanud 294 kandidaadist pooldas seda 83 protsenti. 

ELFi metsaprogrammi juht Siim Kuresoo selgitas, et kuigi keskkonnaküsimustes on erakondade programmides ja kandidaatide seisukohtades suur edasiminek, siis metsateemad on kuum kartul, mille puhul ei taheta selgeid seisukohti võtta, parteidele meeldib jääda ambivalentseks, ähmaseks. Ent poliitilistel otsustel on metsa käekäigule suur roll ja selle küsitlusega püüti valijale abiks olla.

Peaministri aastapäevakõnes oli kujund kelgu mäe otsa vedamisest, heaolu tuleb ka ise luua.

Panin ka seda kõnet tähele. Ta rääkis sellest, et kui tahad puidust mööblit, tuleb raiuda. Puidust mööbli tegemise vastu keskkonnaühendused ei võitle, aga selleks, et eestlastele mööblit teha, ei ole mingil juhul õigustatud senised raiemahud ja metsakasutuse intensiivsus, nagu see on praegu.

Tallinna tehnikaülikooli ühest tööst tuli välja, et aastane puidukasutus Eestis on 0,15 miljonit tihumeetrit siin tarbitavat saematerjali, mööbel on osa sellest. Me võime tulu teenida metsast ning et see on kasulik ja roheline, sellega oleme nõus, aga piirini, kui see ei sea ohtu meie kliimaeesmärke ega kahjusta elurikkust. Sellest vaatest tuleb raiemahtu vähendada.

Mets on lepik, on kuusepõld ja vana isetekkeline põline mets.

Elurikkuse seisukohalt on muidugi vahe. Selgelt on elurikkam see mets, mis on olnud püsivalt metsamaa, seal on rohkem väärtusi. Kui on valik, kumba majandada, siis just neid metsi tuleks ettevaatlikumalt kohelda. Kliimaeesmärkide poolest annab numbri kokku tagavaramuut ja pole vahet, kus üleraie toimub.

See, mida keskkonnaminister Madis Kallas viimasel hetkel otsustas?

See oli positiivne ja ebapiisav.

On ka vaade, et see oli tarbetu ja kahjulik?

Neil on teine vaatenurk. Ta vähendas riigimetsas senist aastast raiepindala 12 protsendi võrra ja laias laastus riigimetsa arvele jääb kolmandik Eesti raiemahtudest, vähem intensiivselt raiutav osa. Kogu raiemahtu mõjutab see otsus neli-viis protsenti. Meil on tõsine probleem, kui meie tööstus sedalaadi muutusi ei suuda üle elada, peab selliseid samme hukatuslikuks.

Saan aru, et turgudel on olukord segane ja argumendi tasandil võib sellest aru saada, et nad lisakeerukust oma ellu ei taha. Keskkonnaväärtuste seisukohast – pesitsevad linnud ei küsi, mis olukord on turgudel, et äkki elame kuidagi üle, kuni seal läheb lihtsamaks.

See samm oli selgelt hiljaks jäänud, selgelt ebapiisav, aga õiges suunas.

Poliitikute vaates on ka täiesti mõistlik kaitsta tehtud investeeringuid ja töökohti. Aga mida teie küsitluses eeskätt teada tahtsite?

Me ei otsinud teadmist. Tahtsime võimalikult palju kandidaate panna väljendama oma selget seisukohta. Meie rõõmuks tegid seda väga paljud: 294 kandidaati vastas ja 244 oli nõus, et raiemahtu tuleb vähendada kolmandiku võrra alates tulevast aastast.

On olnud ka tagasisidet, et mõnele on see küsimus komplitseeritum ja on täpsem nägemus, kuidas need asjad olema peaksid. Hea, kui nad seda ka valijale selgitaksid.

Mida tahtsime ja mingil määral ka saime – need inimesed, kes kujundavad valimiseelistust, nad saavad seda vastust arvesse võtta ja mõnel juhul äkki on see kaalukeel.

Kas mõni erakond joonistus selgemini välja?

Inimesi, kes pooldavad raiemahu vähendamist riigimetsas ja lubavad selle eest seista, on kõikides erakondades. Vastamisaktiivsuse ja jah-vastuste poolest paistsid välja sotsiaaldemokraadid, rohelised, Eesti 200, neile järgnesid parempoolsed ja EKRE.

294 kandidaati vastas ja 244 oli nõus, et raiemahtu tuleb vähendada kolmandiku võrra alates tulevast aastast.

Ei-vastuseid oli üldse 50, neid oli ka üle välja, aga neid ei olnud roheliste ja EKRE seas – viimane oli üllatus, sest nende programm pigem eirab metsaga seotud keskkonnaprobleeme ja nende ministrid on seisnud selle eest, et riigimetsa saaks võimalikult palju kasutada puidu tootmiseks ning et puidutööstuse soovid saaksid võimalikult hästi rahuldatud.

Mis on seni olnud takistuseks kokkuleppimisel?

Ühiskonnana oleme ja poliitikud eriti on puidutööstuse agressiivse lobi haardes ning sellega vastuollu minek on riskantne. Üle-eestilisest küsitlusest oleme saanud teada, et väga suur osa eestlasi toetab riigimetsas raiemahu vähendamist, tervelt 68 protsenti. Eks ta ole poliitikutele keeruline küsimus.

Kuid kui teadlaste sõnumeid jälgida, siis võib leida seisukohti, et raiutakse liiga palju, aga ka, et liiga vähe.

Teadlaste sõnumeid tasub teraselt kuulata. Ka poliitikud ütlevad, et ühed teadlased ütlevad üht ja teised teist. Oluline on aga, millisele küsimusele või murele nad vastust annavad, kuidas nad ise probleemi püstitavad.

Et keskkonnaeesmärkide ja puiduvarumise vahel valitseb lõivusuhe, seda tõi isegi metsanduse arengukava keskkonnamõjude strateegiline hindamine üheselt välja: mida rohkem raiuda, seda suurem on koorem keskkonnale. Kui teadlastelt küsida, mis oleks õige, siis vastus erineb sellest lähtuvalt, kas esikohal on puidu kasvatamine või keskkonnanäitajad.

Argumendiks on ju ka see, et metsatsükkel oleks produktiivsem – saada rohkem saaki ja kiiremini.

Meile tajutavates raamides võib praegune majandamisviis olla tõhusam, aga on kahtlusi. Kas lageraiepõhine majandamine pikemas vaates muldasid ei kahjusta, keskkonnast toitaineid ära ei vii ja puid haigustundlikumaks ei tee? Aga samal ajal on meil tõsine keskkonnakriis, nii elurikkuse kui ka kliima osas praegusel kursil jätkamise väljavaated on ülimalt kehvad. Muutus selles, kuidas me maade ja metsadega ümber käime, kuidas elame ja käitume, on möödapääsmatu.

Metsanduses tähendab see, et meie metsakasutus peab muutuma vähem intensiivseks. Peame rohkem metsa jätma majandamata ja kus majandame, peame kasutama loodushoidlikumaid võtteid, püsimetsandust.

Eestis on ülivähe põlismetsa. Kes vähegi metsa salapärasemaid liike tunnevad, teavad, mis vahe on puutumata metsal ja majandusmetsal, samblike ja seente poolest erinevad need täielikult. Praegused pisikesed põlismetsa killud on üksteisest liiga eraldi ja liiga väikesed, et need pikaajaliselt toetaksid elurikkust.

Rangelt kaitstava metsa pindala on vaja suurendada ja see peab olema paremini võrgustunud. Mõne üksiku puu välja toomine saunapuuks sellist metsa veel ei kahjusta, aga eeskätt peaks püsimetsandus need saunapuud meile andma ja selleks on Eestis palju ruumi.

Mis on püsimetsanduse väljavaated riigimetsas?

Meie väga tahame, et riigimets vaataks sinnapoole. Eestist ei ole head näidet, kus oleks sarnase mastaabiga püsimetsandust viljeldud, aga meil on mõningane läbikäimine ühe Soome ettevõttega, mis teeb püsimetsandust 30 000 hektaril ja päris mehhaniseeritult ning võrdlemisi edukalt.

Nende väide on küll see, et enamikus metsatüüpides on püsimetsandus ka Soome kliimas tulusam. Näiteks metsakultuuride rajamise kulud jäävad ära, looduslik uuenemine annab järelekasvu. Pideva rahavoo olemasolu toob nii kasu inflatsioonilises keskkonnas, vastukaaluks sellele, et võtad männiku korraga maha ja saja aasta tagant on palgapäev.

Juureldud on selle üle, et metsaga ümberkäimiseks võibki olla kaks strateegiat, kui sul on suuremad alad. Kui seda teha lageraietega, siis keskkonnakahju vähendamiseks peavad mahud olema märkimisväärselt väiksemad. Keskkonnakasu võib olla püsimetsandusest suuremgi, seda juhul, kui lageraieid teha hästi vähe, aga siis saad ka hästi vähe puitu. Teine on püsimetsanduse mudel, kus majandus- ja keskkonnahuvid on ühel ja samal tükil pidevalt arvestamisel, vajadus range kaitsega metsaosa järele on sedasi kokkuvõttes väiksem.

Mida järgmine riigikogu koosseis peaks veel vältimatult otsustama?

Metsaküsimusi on terve rodu. Üks asi raiete kõrval, mis metsadele suurt kahju teeb, on kuivendustegevus. Riigi eesmärkides ja seadustes on suur ebakõla. Keskkonnareeglid ei julgusta kuivendamist jätkama, samas põllumajanduspoliitikad kihutavad kuivendamist tagant. Selle umbsõlme peab järgmine riigikogu lahti pusima. Loodetavasti keskkonda esile seades suuna andma.

Kindlasti on oluline, kas poliitika pigem õhutab meid puitu tarbima või õhutab olema säästlik, kõige suurem teema sellest on bioenergeetika, kuhu valdav osa kohalikust puidukasutusest läheb, mitu korda rohkem kui mööbliks, ehitusmaterjaliks või pabertooteiks.

Küsimus on ka, mis suunda läheb pakendidirektiiv, kas õhutab võtma kasutusele uusi biopõhiseid pakendeid või paneb rõhku pakendite vähendamisele üldiselt ja taaskasutusele. Riigikogul on kohustus neis küsimusis midagi arvata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles