Francesco Orsi: Mõni Eesti tava šokeerib itaallast

Tartu ülikooli praktilise filosoofia kaasprofessor Francesco Orsi Foto: Sille Annuk

Olen eetikale spetsialiseerunud filosoof ja ühtlasi itaallane, kes on 12 aastat elanud Eestis. Selle aja jooksul olen teinud mõningaid tähelepanekuid eestlaste ja itaallaste harjumuste kohta. Olen mõtisklenud, kas mõnel juhul võib öelda, et käitumisviiside erinevused näitavad ka moraalset või eetilist erinevust. Kas üht rahvast võiks pidada teatud harjumuse pärast paremaks kui teist?

Kui räägin siinsetest käitumisviisidest, ei mõtle ma muidugi seda, et iga eestlane käitub samamoodi või kiidab heaks samasugust käitumist. Ei mõtle isegi seda, et enamik käitub samamoodi. Pean silmas seda, et võrreldes Itaaliaga on teatud käitumisviisid siin märgatavalt levinumad või piisavalt laialdaselt heaks kiidetud või vähemalt sallitud. Millised need mulle võõrana tunduvad käitumisharjumused siis on?

Tuppa tulles võetakse jalanõud ära. Itaalias on küll levinud, et oma kodus pannakse sussid jalga, kuid kindlasti mitte kellegi teise, näiteks sõbra kodus. Külas viibides oleks lausa ebaviisakas kingad ära võtta – sa ei ole ometi oma kodus! Eestis aga saavad jalanõud talvel märjaks ja isegi kui sa neid väga korralikult matil puhastad, teed põranda ikka poriseks. Kuna siin on peaaegu pool aastat talv, võib selle harjumuse põhjust mõista. Suvel ei ole aga lugu nii lihtne.

Üldisest hügieenist, see tähendab nõudest, et õuest mustust tuppa ei tooda, peetakse Eestis võib-olla kokkuvõttes tõesti paremini kinni kui Itaalias, ja võõrasse koju minnes võib asi muutuda mitte ainult hügieeni, vaid lausa teisest inimesest lugupidamise küsimuseks. Küünilisel itaallasel võib aga küll tekkida kahtlus, kas äkki ei viitsi eestlane põrandaid pesta ...

Magava beebiga käru jäetakse restorani ukse taha. See komme oli mulle alguses väike šokk. Sellest, et beebid magavad õues külma käes, on itaallasel väga raske aru saada – külm lihtsalt võrdub halvaga ja beebi jätmine külma kätte (kas või hästi soojades riietes) mis iganes põhjusel on Itaalias ilmtingimata kuritegu. Kui lisada veel asjaolu, et laps jäetakse magama sellisesse suhteliselt kontrollimatusse kohta nagu tänav, isegi kui lapsevanem istub otse akna all ja näeb last, võiks itaallane oma seaduste järgi juba politsei kutsuda.

Kindlasti on ka selles kultuurierinevuses oma osa ilmastikul – Eesti külm ja enamasti puhas õhk on tõesti beebile magamiseks hea –, aga ka erineval ohutajul ja usaldustasemel. Itaalias, nii suurtes kui ka väiksemates linnades, kardetakse väga niisuguseid õudusi nagu lapserööv, aga Eestis enamasti seda hirmu ei ole ja võib-olla ei olekski see õigustatud. Parafraseerides Stingi 1980ndate kuulsat lugu, võiks itaallane küsida, kas eestlased ka armastavad oma lapsi. Vastus on, et armastavad küll, lihtsalt arusaamad sellest, mis on lapsele hea ja mis halb, erinevad (ning peavadki erinema) nii ilmastiku kui ka ühiskondlike asjaolude tõttu.

Seepärast võibki printsiipi, et lapse eest tuleb hoolitseda, rakendada erineval moel, isegi risti vastupidi (jäta laps õue magama/mingil juhul ära jäta last õue magama), kui erisugused taustteadmised seda nõuavad.

Vaevalt kooliealine laps lubatakse üksinda õue. Siin on lugu suuresti eelnevaga sarnane: Itaalias kutsutaks politsei, Eestis aga on see täiesti normaalne. Taas on oma osa erineval ohutajul. Julgen aga väita, et selle käitumisviisi puhul ei ole küsimus ainult ühe ja sama printsiibi rakendamises erinevate faktide taustal.

Muidugi ei hooli Eesti lapsevanem oma lapsest sellepärast vähem, et ta lubab lapsel üksi väljas käia või isegi julgustab teda selleks. Kuid armastusel lapse vastu on mitu tahku: ohtude eest kaitsmine on neist üks, lapse iseseisvuse soodustamine aga teine. On võimalik, et Eesti lapsevanem eelistab viimast tahku sagedamini või varasemas eas kui Itaalia lapsevanem.

Nagu ülal mainitud, on küll Eesti linnad lastele enamasti turvalisemad (ja turvalisemana tajutud) kui Itaalia omad, nii et võib-olla ongi Itaalia lapsevanema hirmud õigustatud. Samas julgen spekuleerida, et isegi turvalises keskkonnas on lihtne mure, et laps võib ära eksida, Itaalia lapsevanemale juba piisav, et mitte lubada teda üksi tänavale. Pinocchio ekslemised on muidugi kõigile itaallastele hästi tuttavad. Tõsi, muidu jutustab «Pinocchio» lugu hoopis ajast, kus Itaalias kooliealised kõndisidki ise kooli. Paljud Eesti lapsevanemad on aga valmis niisugustest muredest üle olema lapse iseseisvuse nimel ja Eesti ühiskond aktsepteerib seda.

Kuid armastusel lapse vastu on mitu tahku: ohtude eest kaitsmine on neist üks, lapse iseseisvuse soodustamine aga teine. On võimalik, et Eesti lapsevanem eelistab viimast tahku sagedamini või varasemas eas kui Itaalia lapsevanem.

On raske öelda, kumma lapsevanema prioriteedid ehk vanemlik stiil on lapsele nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis paremad. Omaette toimetamise ja vanemavaba ruumi tähtsuse lapsele nii Eestis kui ka Itaalias olen esile toonud juba koroonaajal.

Libedal tänaval kukkunud inimesele ei rutata kohe appi. Räägin siin nähtusest, mida olen kogenud mitu korda, kuid ausalt öeldes ei tea, kui sageli seda tegelikult esineb. On tähtis, et see näide puudutab just libedaid tänavaid, seega olukorda, mis Eesti talvel kordub ja on siinsetele inimestele tuttav. Kui kukkunu mõne aja pärast püsti ei tõuse, siis tõenäoliselt minnakse talle ikka appi, kuid eestlase esimene reaktsioon tundub olevat: oota, las ta saab sellega ise hakkama, loodetavasti ei saanud väga haiget.

Itaallasele on see igal juhul õppetund, et teisest inimesest hoolimine võib mõnikord paremini väljenduda ka selles, et sa ei abista teda.

Itaalias oleks kukkunu kümne sekundi jooksul ümbritsetud neljast-viiest abipakkujast. Kas itaallased hoolivad siis üksteisest rohkem kui eestlased? Arvan, et ka siin tuleb mängu inimese ise hakkama saamise väärtustamine.

Appi ruttamine võib kukkunus tekitada suure häbitunde – justkui peetaks teda saamatuks. Iseasi, kas selline levinud (vale)häbitunne on inimesele ja ühiskonnale tervislik. Itaallasele on see igal juhul õppetund, et teisest inimesest hoolimine võib mõnikord paremini väljenduda ka selles, et sa ei abista teda.

Oma vanemaid kutsutakse juba suhteliselt noores eas emaks ja isaks, mitte emmeks ja issiks. Itaalias ei pöördu ükski normaalne inimene oma vanemate poole sõnadega madre (ema) või padre (isa), vaid elu lõpuni öeldakse mamma ja papà. Eestis on aga isegi natuke veider või siis sihilikult naljakas öelda täiskasvanueas emme ja issi ning täiesti tavapärane (vahest isegi vanemate poolt heaks kiidetud) on kasutada juba noores eas sõnu ema ja isa.

Tunnistan, et ma võib-olla ei valda kõiki semantilisi nüansse ema-isa ja emme-issi vahes. Võimalik, et eestikeelsed sõnad ema ja isa ei kõla nii impersonaalselt ja formaalselt nagu itaaliakeelsed madre ja padre. On aga märkimisväärne, et erinevalt itaallasest tähistab eestlane muuseas keele ja kommunikatsioonistiili abil lapse kasvavat iseseisvust ja distantsi oma vanematest.

Ema ja isa on lõppude lõpuks needsamad sõnad, mida saab kasutada vanematest rääkides, kuid nende sõnadega kõneldes tundub eesti keeles puuduvat lähedasem või tundelisemalt laetud sõna. (Ka inglise keeles on mother ja father vanemate poole pöördumisel levinud, kuid täiskasvanu suus ei kõla mum ja dad nii lapsikult nagu emme ja issi.)

Kas sellest tuleks järeldada, et vanema ja lapse suhted on Eestis (mõlemapoolselt) jahedamad kui Itaalias? Muidugi ei ole üks lingvistiline erinevus niisuguseks järelduseks piisav. Kui aga oletada, et selles ongi väike tõetera, ei saa siiski otsustada, nagu oleks itaallaste perekondlikud hoiakud paremad kui eestlaste omad. Siin on jälle kaalukausil mitu väärtust: väga tugeval afektiivsel sidemel on oma plussid, kuid see võib ka jätta tagaplaanile lapse vajaduse olla iseseisev ja juhtida oma elu ise.

Esimese kahe käitumisviisi ehk kingade äravõtmise ja beebi õue jätmise levikut eestlaste seas on suhteliselt lihtne selgitada ning oma faktide taustal, erinevate asjaolude põhjal, võivad mõlemad rahvad talitada õigesti.

Viimase kolme näite puhul on aga tekkinud arusaam, et võib-olla peituvad kahe rahva kultuuris tõeliselt erinevad arvamused nende väärtuste kohta, mis on seotud lapse eest hoolitsemise, teisele abi pakkumise ja vanema-lapse suhetega.

Paistab, et eestlase jaoks võib ise hakkama saamise väärtus olla kaalukam kui itaallase jaoks. Kas seisame siin relativistliku väite ees, et üks ja sama käitumisviis on hea Eestis, aga mitte Itaalias (ja vastupidi), ilma et võiks objektiivselt otsustada, kummal on õigus? See oleks liiga kiire järeldus.

On ka teine võimalus: mitte teha otsust, kes on parem, vaid jääda (mitterelativistlikult!) printsiibi juurde, et kui teise rahva arvamused ja käitumisviisid neile ilmselget kahju ei põhjusta, siis tuleb neid lihtsalt austada ja neist vahetevahel ka õppust võtta.