Teatris Band Era tegutsemine muudab Ukraina lapsi rõõmsamaks ja tublimaks

Terve trupp laval. Juhendajad Julia Pososhenko (keskel) ja Maarja Jakobson esimeses reas põrandal koos ühe noore näitlejaga. Aime Jõgi Foto: Aime Jõgi

Ukraina laste teatrist nimega Band Era pole paljud inimesed midagi kuulnud. Kui aga meenutada teisipäeva õhtut Tartu linnaraamatukogus, mil laval olid stseenid pealkirjaga «Пригоди українців в Естонї» ehk ukrainlaste seiklused Eestis, siis kauaks see nii ei jää. Päris kindel.

Tol õhtul näitasid 16 last publikule, mida nad laval suudavad, rääkides ukraina ja eesti keeles, lugedes luuletusi, lauldes laule ning lüües tantsu.

Tartu katoliku koolis õppiv 12-aastane Kiievi tüdruk Polina Piljugina mängis esimestes stseenides politseinikku. Tema ja ta paarilise juurde politseijaoskonda tulid nuttes kaks naist, kes teatasid, et nende mehed on kadunud. Politseinikud asusid tänaval inimesi küsitlema ning siis selguski, et kadunud mehi on nähtud nii siin kui ka seal.

Üks ei mõista teist

Seejärel tulid vaatajate ette kirevad lood, kus koomikat omajagu, kuna üks pool mõistis teist valesti. Põhjuseks see, et kas ukraina, eesti või inglise keelt ei osata, või siis see, et eestlasele meeldib vaikida, samal ajal kui ukrainlasele meeldib rääkida.

Polina Piljugina selgitas, et suur osa neist stseenidest ongi improvisatsioonid päriselu teemal kas kauplusest, eesti keele tunnist või siis sotsiaalametniku juures käigust ning neid stseene on nende juhendajad, näitleja Maarja Jakobson ja Forseliuse kooli õpetaja Julia Pososhenko proovides muudkui lihvinud.

Lõhkiläinud pulmad, mis muutusid lõpuks rajumast rajumaks. Pruut tantsib laual. Foto: Aime Jõgi

Suur osa trupi Band Era lastest on Julia Pososhenko õpilased, kes koolis tema tundides ukraina keelt ja kirjandust õpivad. Aga proovides käib ka Raatuse, Variku, Puškini ja katoliku kooli ning Annelinna gümnaasiumi õpilasi. Üks noormees sõidab Tartusse koguni Põltsamaalt, sest tunneb end Põltsamaal üksikuna.

Eesti Vabariigi aastapäev, 24. veebruar, jääb nii eestlastele kui ka ukrainlastele igavesti paljutähenduslikuks.

Näitleja Maarja Jakobson sai Julia Pososhenkoga kokku tänu oma õele, kes samuti Forseliuses ukraina lapsi õpetas. Ja kuna Julia Pososhenko on ka inglise keele õpetaja, sai keelebarjäär Maarja ja Julia vahel kohe ületatud. «Maarja, sina oled näitleja, teeme Ukraina lastest draamatrupi,» ütles Julia talle läinud sügisel.

Uue aasta algul tõid nad välja Nikolai Gogoli «Jõuluöö», mis oli selline päristeatri moodi lugu. Siis hakkasid aga mõtlema, mida teha Eesti Vabariigi aastapäevaks, kuna 24. veebruar jääb nii eestlastele kui ka ukrainlastele igavesti paljutähenduslikuks.

Keskel Maarja Jakobson imiteerimas konna. Mõistatamisemängu on kutsutud publikust nii eestlasi kui ukrainlasi. Foto: Aime Jõgi

Maarja Jakobson tunnistas, et lasteteatri juhendamine on üldse raske töö, ja kui nüüd veel ukraina lastest rääkida, siis ilma Juliata ta hakkama ei saaks.

«Nad on täitsa pöörased vahel. Ma pean end siin kehtestama nagu mõni vene režissöör,» naerab ta. «Nad ei ole sellise demokraatliku asjaajamisega üldse harjunud... Minuga räägib näiteks kümme last korraga ja lakkamatult. Nad on pärit sellisest patriarhaalsest ja pisut hierarhilisest ühiskonnast. Ma pean ka vahel käega lauale lööma ja ütlema, et mina räägin nüüd.»

Aga seda, kuidas lapsed teatrimaagia mõjul arenevad ja avanevad, ei jõua Maarja Jakobson jälle ära kiita. Ta teab, et ega Ukraina lastel ole olnud siin Eestis kerge oma kohta leida. See stress on nendega kogu aeg kaasas, nad teavad, et ei oska igal pool õigesti käituda ega olla...

Raamatukogu saal näeb harva nii suurt hulka rahvast. Publikuks Ukraina pered, kes on tulnud oma laste etendust vaatama. Foto: Küllike Lutsar

Kevadel plaanivad Maarja Jakobson ja Julia Pososhenko välja tuua Lesja Ukrajinka värssteose «Metsalaul». Lastele, kellest osa on venekeelsed, on Ukraina klassika tundmine ja ukraina keele õppimine olulised palju laiemalt kui ainult näitlemise ja etlemise seisukohalt.

Õpetaja Julia Pososhenko on ise pärit Harkivist, jõudis Tartusse koos pojaga eelmise aasta 17. märtsil. Igatseb Harkivit ja näeb seda linna unes. «See, et me siin Tartus muudkui tegutseme, aitab ka mind ennast. Mul ei ole aega niisama istuda ega depressiivseid mõtteid mõelda,» sõnab ta. Ning kirjeldab sedagi, kuidas kõik need loomingulised impulsid – et lapsed ise teevad stsenaariumi, mõtlevad välja kostüüme ja valivad muusikat – muudab nad iseseisvamaks ja tublimaks.

Rahvast täis saal

Raamatukogu rahvast täis saalis istus teisipäeva õhtul ka Svetlana Tšernjavskaja, kelle kaks last Tanja ja Kolja mängisid laval, aga kolmas, Saša, oli publiku hulgas oma õele ja vennale kaasa elamas.

Svetlana võõrustas Tartus parasjagu sõpru kodulinnast Odessast, mida ta pole pärast 6. märtsi näinud. Svetlana Odessa sõbrad olid laste etendust samuti vaatama tulnud, ja kui kõik läbi sai, plaksutasid nad väsimatult ja kaua. Svetlana mõtles oma Odessa korteri peale, mis jumalale tänu on veel terve.

Pidu laval, Tanja punases kleidis. Foto: Aime Jõgi