:format(webp)/nginx/o/2023/02/23/15156408t1h3f45.jpg)
Juhani Jaeger on aastaid juhtinud Tartu Jaani kirikut, korraldanud festivale ja kultuurisündmusi, varem tegutsenud ka juristina pangandussektoris ning viimased kolm aastat osalenud Isamaa maailmavaate kujundamisel. Kes on Jaeger? Miks just Isamaa? Millised on Isamaa head ja vead? Kui ta seisab perede eest, siis milline on tema enda pere? Millised on tema punased jooned? Neil teemadel vestles Juhani Jaegeriga ajakirjanik Kalle Muuli.
Sa oled töötanud kirikus, pangas, parteikontoris, kontserdisaalis ja isegi Tartu linnavolikogu rahanduskomisjonis. Sa oled üle veerand sajandi kirjutanud laule, juhtinud Tartu Jaani kiriku sihtasutust, korraldanud kontserte ja olnud strateegilise kommunikatsiooni nõunik. Kes sa siis ikkagi tegelikult oled?
Loomeinimene. Loon eelkõige tekste. Laule olen kirjutanud teismelisest saadik, viimasel ajal jääb selleks küll aega vajaka. Loovus on vajalik igal eluajal, äris on sellest kasu vähemalt sama palju kui finantsarvestusest.
Loovus on vajalik igal eluajal.
Olen selgelt n-ö parema ajupoolkera inimene ja humanitaar, kuid rahanduse taust on mul samuti ning pikka aega olen kuulunud panga nõukogusse. Inimeste ootuste ja turu muutumisega peavad juhtimisotsused sammu pidama, tegelikult neid isegi ennetama. Jälgin inimesi ja ühiskonda suure huvi ja empaatiaga. Äris olen justkui ühenduslüli niinimetatud pehmema ja kõvema poole vahel.
/nginx/o/2023/02/22/15153923t1h34d1.jpg)
Nüüd siis oled otsustanud sukelduda poliitikasse ja kandideerid riigikogusse. Miks?
Jah, kandideerin Jõgeva- ja Tartumaal – kodukoha järgi, kuna peaaegu 30 aastat olen elanud Elvas.
Kui ei oleks eesti rahvust, siis ei oleks ka Eesti riiki enam tarvis.
Olen laulva revolutsiooni laps, pidanud seda rahvuslikku ühtsust, vabadust ja edasiminekut loomulikuks. Elu jooksul on idealism kinnistunud teadlikuks maailmavaateks. Veider on näha, kui lahku on Eesti ühiskonnas kasvanud paljude toonaste võitluskaaslaste ettekujutus Eesti riigist, justnagu me ei olekski vabaks laulnud ühte ja sama Eesti rahvusriiki. Maailmavaateline selgus ja selle edasiandmine ühiskonnas on ka minu roll poliitikas.
Miks alles praegu, kui oled Isamaa liige juba üle 20 aasta?
Selle 22 aasta sisse kuulub umbes 15 aastat mitteaktiivset perioodi. Alguses olin Tartus aktiivne liige, kuulusin linnavolikogu rahanduskomisjoni ja nuusutasin poliitikat seestpoolt, kuid suuremat poliitilist ambitsiooni mul ei tekkinud. Mõni aasta hiljem ühines Isamaa Res Publicaga. Muutusid erakonna kurss ja tööstiil. Hakati tegelema kodukuludega ja olmepoliitikaga, milles Isamaa polnud usutav. Mind see ei huvitanud. Jäin passiivseks liikmeks ning üksnes omast mugavusest jäi erakonnast välja astumata.
Uus huvi tekkis 2019. aasta suvel. Isamaa oli koalitsioonis ja otsis oma meeskonda täiendust. Olin selleks ajaks vabakutselisena üksjagu tekste kirjutanud ja kuidagi oli see jõudnud ka Helir-Valdor Seederi kõrvu. Mind värvati nõunikuks strateegilise kommunikatsiooni, teiste sõnadega maailmavaatelise kommunikatsiooni alal. See sobis mulle. Minu tööks sai rikastada Isamaa tekste ideoloogiliste sõnumitega, mida on laias laastus kolm: rahvuslus, konservatiivsus, parempoolsus.
Ise poliitikasse minna on mõtet alles siis, kui tunned, et sul on riigile midagi anda. Minus pidi see tunne küpsema paarkümmend aastat.
/nginx/o/2023/02/22/15153926t1hf777.jpg)
Mis siis Isamaas 2019. aastaks võrreldes varasemaga muutunud oli?
Mulle sai määravaks maailmavaate aluspõhimõtete kinnitamine aasta varem. Isamaa defineeris end uuesti selle vana hea rahvusliku jõuna, kuhu mina kunagi astusin. Rahvuslus ja isamaalisus lähevad mulle väga korda.
Eestluse elujõu strateegia koosneb kahest poolest: inimesed ja eestimeelsus. Ilma üheta ei saa. Rakendada oma loovust just neile teemadele on puhas rõõm!
Loodushoid on väärtusküsimus, nagu rahvusluski.
Loomulikult on ka Isamaas asju, millega ma rahul ei ole. Raiemahtude teemal pooldan selgelt jõulisema vähendamise suunda. Loodushoid on väärtusküsimus nagu rahvusluski. Ökosüsteem peab säilitama terviklikkuse ka peale inimtegevust. Kui liigirikas mets asendada puupõlluga, siis on see hoopis teine keskkond.
Miks sa eestlust nii oluliseks pead?
Riigi toimimise alus on inimesi ühendav identiteet. Meil ei ole Rootsi, Taani või Suurbritanniaga võrreldavat aadliriigi pärandit. Meil ei ole vallutusideoloogiat nagu venelastel, suuri võite, impeeriumi juhtriigi kogemust või nendega võrreldavaid ajaloolise hiilguse perioode. Meil on põhimõtteliselt ainult üks ilus asi, mis meid ühendada saab – eestlus. Kui selle ära võtame, ei jää alles midagi, milleks meie riiki üldse tarvis oleks.
Isamaa toetus pole just üleliia suur. Miks ei ole rahvuslus populaarne?
On ikka populaarne! Isamaa tegi ilmse vea, kui üle-eelmisel kümnendil lasti rahvuslikul poliitikal ära vajuda ning mindi kaasa ühiskonnas parasjagu populaarseks kujunenud heaolupoliitikaga. Eraldus Vabaerakond, mis oli toona Eesti kõige rahvuslikum erakond. Valimistel toetasingi neid.
Kui rahvuslus ei olnud mingil hetkel Isamaas enam esikohal, sai sinna kõrvale tekkida EKRE, kes hakkas kasutama Isamaast üle jäänud rahvusluse märki. Täna ei ühenda EKRE muidugi ainult rahvuslasi – seal on esindatud igat sorti protestipoliitikad.
Teatud mõttes on rahvuslus ja rahvuslased esindatud isegi liberaalsete erakondade liikmeskonnas. Kui aga süveneda nende erakondade poliitikatesse, näeme rahvusidentiteedi mandumist rahva identiteediks või riigiidentiteediks.
Rahvuslus on väärtusküsimus ja vajab katkematut tähelepanu, et see ei känguks. Isamaad ongi tarvis selleks, et kasvatada rahvuslikku mõtlemist.
Kui kõik sõltuks ainult sinust, mida sa siis eestluse edendamiseks teeksid?
Kõik algab väärtustest ja hoiakutest. Eestlus tuleb tõsta esikohale väärtuskasvatuses, hariduses, avalikus ruumis, meedias … Rõhutada eesti keelt, traditsioone ja kultuuripärandit kui meie jaoks loomulikku olemise viisi.
Hoiakuid saab suunata eelkõige haridus- ja kultuurivaldkonna kaudu, samu ideaale jagavate kodanikuühenduste kaudu, kohaliku poliitika kaudu. Tuleb väärtustada oma keelt ja kultuuri. Keegi teine seda meie eest tegema ei tule.
/nginx/o/2023/02/22/15153927t1hbd03.jpg)
Kõik arvutused ja prognoosid näitavad, et me sureme rahvana välja.
Usun, et jääme püsima. Vaatame Islandi näidet. Islandlasi on mitu korda vähem kui meid. Nad panevad sisserändajad esimesest päevast peale oma keerulist islandi keelt õppima ja rääkima. Meie suudame sedasama.
Eesti on võrdlemisi vaene riik võrreldes teiste Euroopa riikidega ja meil on suhtelises vaesuses elavaid inimesi, sealhulgas ka suhtelises vaesuses elavaid lapsi võrdlemisi palju. Raske on olla rahvuslane ja patrioot, kui sul pole lastele midagi süüa anda. Pigem mõtled, et tühja sellest, mis seal lasteaias õpetatakse, peaasi, et saaks selle lasteaiakoha tasuta.
Inimeste toimetulekuga tuleb tegeleda igal juhul ja igal ajal, sõltumata riigikorrast ja selle ideoloogilisest alusest. Rahvuslust ja inimeste toimetuleku eest hoolitsemist pole vaja vastandada, mõlemad on vajalikud.
Me võime ju seda keelt õpetada ja rääkida, aga varsti pole enam inimesi, kes räägiks. 1980ndate aastate lõpus, laulva revolutsiooni ajal, kui elu oli palju viletsam, suutsime maa täita lastega, aga nüüd enam mitte. Miks me ei sigi?
1980ndatel oli elu vaene ning võimalusi ja valikukohti vähe. Kui kõik oli juba halvasti ja väga hullemaks minna ei saanud, oli ka lihtsam Eestit vabaks laulda. Järgmise lapse sünd ei muutnud ka materiaalselt elu enam kuigipalju kehvemaks.
Kasvasin koos venna ja isa-emaga kahetoalises 40-ruutmeetrises korteris. Elamine oli kitsas, aga tol ajal oli see ka üsna üldine. Tänapäeval on silma ees kõrgemad standardid, kuid võimalused on piiratud.
See on isiklik kogemus ja tunnetuslik hinnang, aga neid põhjuseid, miks lapsi nii vähe sünnib, on ju palju ka uuritud.
Jah, laias laastus võib need põhjused jagada kolmeks: peresuhte kvaliteet, pere majanduslik võimekus ning lastega peredele vajalike avalike teenuste kättesaadavus.
Ilma tänaste lasteta ei ole meil tulevikus ei rahvust, majandust, ega pensione.
Majanduslike takistuste kõrvaldamiseks on Isamaa väga palju teinud ja saanud selle eest nii kiita kui ka laita. Aga tühja sellest laitusest – need on õiged asjad, need tuli ära teha. Ilma tänaste lasteta ei ole meil tulevikus ei rahvust, majandust ega pensione.
Isamaa muud ettepanekud on saanud vähem tähelepanu. Järgmine suur eesmärk on perehariduse ja vanemahariduse programmide rahastuse kolmekordistamine. Samuti tuleb jätkata avalike teenuste kättesaadavuse parandamist koostöös omavalitsustega.
Räägid lasterikkusest ja pereelust. Kuidas sul endal sellega lood on?
Olen nelja tütre isa, kuid peresuhete mõttes pole ma ideaalinimene. Mul on kolmas pere. Samas on meil endiste elukaaslastega ühine soov säilitada omavahel lähedased suhted ja et lastel oleks ka peale vanemate lahkuminekut olemas nii ema kui ka isa. Vahel mõtlen, et valu ja õppetunnid, mida lahkuminekute kaudu olen kogenud, sai liikumapanevaks jõuks tegeleda ühiskonnas just perehariduse teemadega.
Laste eest hoolitsemine on mehe rõõm ja uhkus.
Mu neljast tütrest vanim on täiskasvanu ja oma elu peal. Keskmiste tütardega elame Elvas lähestikku. Käime perekonniti tihedalt läbi, toetame üksteist igapäevaelus – kuni lemmikloomade eest hoolitsemiseni välja.
Laste eest hoolitsemine on mehe rõõm ja uhkus. Ja muidugi ei räägi ma vaid rahalisest hoolest, mis on elementaarne, vaid laste elus osalemisest.
/nginx/o/2023/02/22/15153930t1h2c36.jpg)
Paljude inimeste kõrvus võib konservatiivsus, lasterikas pere ja abielu surmani kõlada nii, nagu tahaks Isamaa viia Eesti tagasi 19. sajandisse. Kuidas see poliitika tänasesse päeva sobib?
Kõik algab inimeste tahtest ja sellega on meil hästi: statistiliselt soovivad Eesti paarid saada kaks-kolm last. Sellest piisab rahvuse püsimiseks. Tegelikult aga sünnib keskmiselt 1,61 last ema kohta. Pered tahavad kasvada ja riik saab neil aidata jõuda laste arvuni, mida nad juba täna soovivad. Siin tulebki mängu pereharidus, majanduslik tugi ja avalike teenuste kättesaadavus.
Aga karjäär?
Tuleb lõpetada jutt, nagu tähendaks laste saamine valusat kompromissi karjääriga. Kolme-nelja-viie lapse emad ei ole sugugi kõik ilmtingimata kodus. Samuti ei tee hirmsasti karjääri kõik väiksema pere emad ega ka naised, kellel lapsi ei ole.
Isamaa on saanud perekeskse poliitika eest nii kiita kui ka laita. Aga tühja sellest laitusest – õiged asjad tuleb ära teha!
Inimesed, kes räägivad vabadest valikutest, võiksid aktsepteerida ka nende naiste valikut, kes on otsustanud ennast teostada suure pere emana. Võibolla ta ei tahagi käia tööl ja karjääriredelil ronida. Või tahab teha seda kümne aasta pärast, kui lapsed on suuremad.
Kes teritab hambaid Isamaa perekeskse poliitika suhtes, võiks mõelda ka sellele, et just lasterikkad pered garanteerivad teistele peredele võimaluse saada vähem lapsi.
Mida tuleks lastega perede toetamiseks materiaalse poole pealt veel ära teha?
Kõige tähtsam on 5000-eurone tulumaksuvabastus iga lapse pealt. Sellest võidavad märkimisväärselt juba ühe-kahe lapsega pered.
Millised on nendel valimistel sinu punased jooned?
Kui peaksin valima kolm asja, mis tuleb kindlasti ära teha, siis need on õpetajate palgatõus, perehariduse kättesaadavuse parandamine ning 5000-eurone tulumaksuvabastus iga lapse pealt koos abikaasade ühise tuludeklaratsiooniga.
/nginx/o/2023/02/22/15153931t1h5150.jpg)
/nginx/o/2023/02/22/15153888t1hed58.jpg)