Kisa, nutt ja rusud. Türgis päästemissioonil nähtu raputas ka kogenud mehi

EST-USARi varingupääste meeskonna ülesanne oli leida Türgis hoonete rusude alt elusaid inimesi. Foto: Päästeamet

Kuuendal veebruaril, kui Türgit ja Süüriat tabas katastroofiline maavärin, sai rahvusvahelisele päästemissioonile kutse ka eestlaste varingupäästemeeskond EST-USAR. Selle tartlastest liikmed, Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht Sander Poks ning Tartu komando päästja Ferdi Persitski end pikalt veenda ei lasknud ning tõttasid mõne tunni jooksul asju pakkima. Meeskonna ülesanne oli leida rusude alt veel elus olevaid inimesi.

Hingab veel?

Peale mõningast viivitust nii Eesti kui ka Türgi lennujaamas suundus meeskond Türgi lõunaosas olevasse Antakya linna, kuhu jõuti kohale 9. veebruari varahommikul. Kohapeal avanevat vaatepilti on mõlema mehe sõnul võimatu sõnadesse panna. Antakyasse sõites oli maanteel suur ummik ning bussiakendest ei näinud suurt peale mägede ja autode midagi. «Kuskil ristmikul pidasime üks hetk kinni ning tulime bussist välja. Nagu hästi räige Hollywoodi film: vilkurid, sireenid, inimesed väikeste lastega, seltskonnad, kes põletasid rehve, et sooja saada, kisa, nutt, inimesed, kes tõttasid kirkade ja labidatega, tohutult palju rususid. Ma ei uskunud ausalt öeldes oma silmi,» proovis päästja Ferdi Persitski oma esmast emotsiooni kirjeldada.