Paula võtab hobuseannuse ravimit
12. märts 2012, 21:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomi ei tasu alahinnata. Näiteks Paula, Tartu lähedal elav mära, kuulis juhuslikult, et teda ootab ees ebameeldiv maouuring, ning muidugi kasutas hobune ära inimliku eksituse ja pookis endal kõhu täis.
«Patsiendi gastroskoopia lükkub edasi,» teatab Eesti Maaülikooli suurloomakliiniku loomaarst Triin Rilanto. «Ta sai hommikul kogemata süüa.» Hobune peab enne maouuringut 18 tundi söömata olema, täis kõhuga looma pole mõtet uurida, sest siis pole 10–15 liitrit vedelikku mahutavas maos suurt midagi näha.
Kuid miks on vaja Paula magu uurida – hobune toitub ju tervislikult, krõmpsutab taimetoitu, maiustab kaerast tehtud jõusöödaga ja joob puhast vett?
«Kahtlustame maohaavandeid,» kostab Eesti Maaülikooli suurloomakliiniku loomaarst Reet Herm. «Maohaavandeid on hobustel üsna sageli. Häda põhjuseks võib olla vale söötmine või stress, mis on loomadel täiesti olemas, aga selle taset on neil keerulisem mõõta, sest nad ju ei räägi meile oma muredest.»
Kuidas loomaarstid aru saavad, et suksut vaevavad maohaavandid? «Hobune tunneb end siis halvasti,» vastab Triin Rilanto.
Halba enesetunnet väljendab loom käitumisega. Näiteks muutub maohaavanditega hobune pahuraks ja kui ratsanik kinnitab sadulavööd, siis võib ratsu proovida inimest hammustada. Ka trennis takistuste hüppamine pole haigele hobusele enam mokkamööda, ta hakkab tõrkuma. Kindlad märgid terviserikkest on söömata jäetud jõusööt ja viletsaks muutunud karv.
Patsient pole kõigega nõus
Paula vilets karv ja kõhnavõitu välimus teevadki tohtrid kahtlustavaks. Aga hobuste ravimisele keskendunud Reet Herm ja Triin Rilanto on Paulal märganud veel üht-teist kahtlast ja nii võtavad nad patsiendil ette videoendoskoobiga hingamisteede uuringu.
Esmalt tuleb teha hobuse veeni rahustav süst. Kui Paula oskaks rääkida, ütleks ta, et süsti võite mulle ju teha, aga vaat latrisse ma küll ei lähe. Nii süstibki Triin Rilanto teda latri kõrval.
Mõnikord tuleb maaülikooli loomakliinikus hobuseid, aga kui vaja, ka ponisid, eesleid ja kitsi tohterdavatel Triin Rilantol, Reet Hermil ja suksudele ortopeedilisi operatsioone tegeval kahel loomaarstil kasutada patsientide aitamiseks üldnarkoosi. Seda on vaja näiteks magnetresonantstomograafilisel uuringul ja röntgenis vaagna pildistamiseks. Viimasel juhul peab hobune olema selili.
Kuidas väikest kasvu Triin Rilanto ja Reet Herm hobuse üldse pikali saavad? «Meil on abiks trossid ja väike tõstuk,» muheleb Reet Herm ja lisab, et naisloomaarstidel ei jää ükski töö tegemata. «Mõnikord on küll meest appi vaja, sest jõust tuleb puudu,» ütleb ta. «Ja näiteks sünnitusabi andmisel võivad meie käed sõna otseses mõttes lihtsalt lühikeseks jääda.»
Paula ei taha ikka latrisse minna, aga uuringu ajal peab ta paigal püsima ning Triin Rilanto, Reet Herm ja nende abiline Kerli Säärits hakkavad suksut latrisse ajama. Hea sõna, togimine ja tõukamine ei anna tulemusi, patsient paneb vapralt vastu. Siin on vaja naiselikku kavalust: loomaarstid panevad Paulale tagurpidi käigu sisse ja manööverdavad ta latrisse.
Nüüd saab patsient mokapööra. Selle tugevast materjalist võruga tõmmatakse hobuse ülemine mokk kõvasti prunti nagu roosinupp.
Hobuse ülemine mokk on väga tundlik, seal on palju närvilõpmeid ja arvatakse, et nende stimuleerimine vallandab hobuse ajus endorfiinide ehk õnnehormoonide tootmise. Kui mokk kõvasti kinni tõmmata, muutub hobune rahulikuks, see on endorfiinide mõju.
Kahtlused osutuvad tõeks
Hobuste mao, hingamisteede ja vajaduse korral ka kuseteede uurimiseks kasutatakse videoendoskoopi. Triin Rilanto ajab sondi patsiendi vasakust ninasõõrmest sisse ja Reet Herm hakkab aparaadi juhtpuldiga looma sisemuses navigeerima.
Paula neel paistab võhikule täitsa ilus, aga Triin Rilanto pole vaatepildiga rahul. «Limaskest punetab natuke ja neelus paiknevad lümfifolliikulid on veidi suurenenud,» selgitab ta. «Selline neeluärritus viitab kas ülemiste või alumiste hingamisteede haigestumisele.»
Ekraanil vahetuvat pilti jälgides räägivad loomaarstid, et hobuste tavalised tõved on hingamisteede haigused, näiteks krooniline köha ja bronhiit. Tihti vaevavad neid ka koolikud ehk tiirud ja sporti tegevad ratsud on hädas lonkamisega. Sama häda on küljes ka Paulal ja sellepärast ei saanudki temast loodetud ratsahobust.
Paula hakkab äkki nagu vana suitsumees kõvasti köhima, sest tohtrid on jõudnud ta hingetorru. «Sellist tatti ei tohiks siin küll olla,» vangutab Reet Herm pead. Patsiendi hingamisteede uuring on lõppenud.
Nüüd tuleb Paulat edasi uurida, sest vaid ekraanilt nähtud pildi põhjal Triin Rilanto ja Reet Herm diagnoosi ei pane, vaja on uurida ka vereproovi ja võtta proov hingamisteedes nähtud rögast.
Kerli Säärits päästab patsiendi mokapööra lahti ja Paulal pole latrist lahkumisega enam kiiret. Järgmise päeva hommikul on ta seal tagasi, maouuringul. Hobusearstide kahtlused osutuvad tõeks – Paulal on maohaavandid.
Patsient vajab neli nädalat kestvat kuuri maohappe teket pärssivate ravimitega. Need on samasugused tabletid nagu inimestel, ainult Paulal tuleb neid võtta tõeline hobuseannus, ligi 30 tabletti päevas. Enne kuuri lõppu tehakse talle kordusuuring, et näha, kas ravi oli piisav või tuleb seda jätkata.