Kairi Kaldoja: Prokuratuur? Aga miks?

Kairi Kaldoja Foto: Sille Annuk

Viimasel ajal on avalikkuses palju kasutatud väljendeid «prokuratuuri kehv töö», «prokuratuuri ei kontrolli keegi», «prokurör ei vastuta millegi eest» ja «seadused prokuratuurile ei kehti». Seda loetelu võiks jätkata ilmselt veel, aga mõte on kõikidel neil lausetel sama. Tekib küsimus: kas ehk on praeguse prokuratuuri aeg mööda saanud? On meil üldse prokuratuuri vaja, kui n-ö kriitikute arvates nii halba tööd tehakse ja seejuures oma vigu ka ei tunnistata? Ilmselt ei ole ma kümneaastase prokurörikogemusega kõige objektiivsem vastaja, aga pikemalt mõtlemata on minu vastus «jah, on küll».

Esiteks, kõige filosoofilisem ja õilsam mõte – prokuratuurita ei saaks olla õigusriiki. Õigusriigis valitsevad seadused. Ükski inimene ei valitse teise üle, valitseb seadus. Miskipärast on viimasel ajal tekkinud kuvand prokuratuurist kui täielikus õigusvaakumis toimetavast koletislikust lohest, kes inimesi elusatena alla neelab, ilma et keegi kontrolliks või veel vähem takistada saaks. Ma ei mõista neid, kes nii arvavad, aga veel vähem mõistan neid, kes lasevad teistel nii arvata ja isegi soodustavad seda.

Prokuröri kontrollivad paljud: prokuröri enda juhid ja prokuratuuri järelevalveosakond. Samuti kolleegid – suurimad toetajad ja samas halastamatumad kriitikud on üksteisele just prokurörid ise. Kui see tundub ringkaitse, siis lisaks kontrollib prokuratuuri justiitsministeerium, riigikogu erinevate komisjonide kaudu, kus peaprokurör annab prokuratuuri tegevusest ülevaateid. Kui see kontroll tundub mingis mõttes liiga poliitiline, siis prokuratuuri kontrollib regulaarselt õiguskantsler. Edasi – mõistetavalt kontrollib prokuratuuri tööd kohus, seda kolme kohtuastme kaudu, lisaks veel Euroopa inimõiguste kohus. Kui aga ükski eelmainitutest ei tundu piisavalt usaldusväärne, siis saab kontrollijate loetellu lisada avalikkuse – tegelikult kontrollib prokuratuuri igaüks, kes loeb artikleid või vaatab uudiseid, milles prokuratuuri tegevust kajastatakse.