Margus Kohava: Miks ma pole rahul uue arengukavaga (6)

Copy
Margus Kohava
Margus Kohava Foto: Erakogu

Metsa- ja puidusektor on Eesti maapiirkondades kõige olulisem tööandja ning üks peamisi väliskaubandusbilansi tasakaalustajaid. Seetõttu on valdkonna arengukava tähtsust Eesti jaoks raske alahinnata ning selles tehtavad vead mõjutavad meid pika aja jooksul. Ning mis peamine, just metsanduse ja metsatööstuse tark ja läbimõeldud arendamine aitab meil kõige paremini võidelda kliimamuutustega.

Eesti keskkonnahoiu loogikas on üks huvitav aspekt: vaenatakse eelkõige kodumaist ressurssi, kuid kaugemalt pärit suurema keskkonnamõjuga toorme asjus ollakse üsna vakka. Näiteks gaasi või nafta varjukülgedest ei räägita. Ehituses soositakse endiselt mittetaastuvate materjalide – terase, alumiiniumi ja betooni – kasutust.

Riik peab koostama selge kava, kuidas asendada võimalikult palju fossiilseid materjale taastuvatest bioloogilistest allikatest pärinevate materjalidega.

On ju ilmselge, et näiteks vähemuspakkumise alusel eelistatav terase ja betooni eeliskasutamine viib meid kliimaeesmärkide täitmisest aina kaugemale. Kus on riiklik arengukava, mis aitaks keskkonnavaenulikumat toorainet asendada keskkonnasäästlikuma ja kodumaisega, mis ühtlasi looks Eestisse ka töökohti ja lisaks riigi kaukasse maksutulu?

Eesti metsadest valdav osa on majandusmetsad.

Seega, metsanduse arengukava üks tähtsamaid koostisosi peaks olema kava, kuidas me 10, 20 ja 50 aastaga saaksime meie metsade tootlikkust kõige enam suurendada. Seda teemat aga arutatav metsanduse arengukava kahjuks ei puuduta.

Et valdav osa Eesti metsadest on majandusmetsad, peaks kogu kava keskenduma just metsade majandamisele. Kindlasti ei tohi sealjuures unustada ka metsade ühtegi teist rolli ja kõik tegevused metsas peaksid olema tasakaalukad ja kooskõlas Eesti riiklike huvidega. Just metsi targalt majandades on meil võimalus tagada nende hea tervis tulevikus ning parendada puidu kvaliteeti. See tähendab omakorda ka metsade paremat süsinikusidumist ning kliimaeesmärkidele jõudmist jätkusuutlikult.

Eesti metsa- ja puidusektor toob riigi rahakotti maksudena üle miljardi euro aastas. Metsa- ja puidusektori ettevõtted on olulised tööandjad Eesti maakohtades, sealhulgas Tartumaal. Lõuna-Eestis katab sektor koguni 16 protsenti tööhõivest.

Arutuse all olev metsanduse arengukava võib põhjustada kuni 7000 otsese töökoha kadu. Ja just peamiselt maapiirkondades, ja just eksportivas tööstuses, mis on Eesti üks peamisi majanduskasvu mootoreid.

Metsanduse arengukava ei sisalda aga üldse sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi selle kohta, kuidas mõjutab sektori tegevuse piiramine kohalike omavalitsuste ning riigi eelarveid. Kas tõesti ei huvita meie poliitikuid üldse töökohtade ja eksporditulu säilimine?

Puidutööstus on Eestis enim automatiseeritud ja digiteeritud tootmisvaldkond. Samas võimaldaks kohalik ressurss toota veelgi kõrgema lisandväärtusega, eelkõige keemiliselt töödeldud puidupõhiseid tooteid ja seeläbi vähendada senist toorme eksporti ja ka puidu energeetilist kasutust. Mahukad investeeringud puidutööstusesse eeldavad aga etteaimatavat majanduskliimat ja kindlust toormeressursi kättesaadavuses.

Metsanduse arengukava ei sisalda aga üldse sotsiaalmajanduslike mõjude analüüsi selle kohta, kuidas mõjutab sektori tegevuse piiramine kohalike omavalitsuste ning riigi eelarveid.

Oleme olukorras, kus ministrid muudavad üleöö raiemahtusid ja metsanduse väga lühiajalise arengukavaga nähakse ette võimalus kärpida toormemahtu kuni 25 protsenti. Sellistes tingimustes ei ole ettevõtjatel võimalik isegi kavandada suuri investeeringuid keemilisse puidutöötlemisse, mille tehaste kasulik iga on 30–50 aastat.

Mets kasvab kaua ning selle kasvatamise ja kasutamise plaanid peavad olema samuti pikaajalised. Nüüdne arengukava on koostatud aga vaid seitsmeks aastaks.

Tagasi üles