Juhtkiri: õpetajad, olge avatumad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädala keskne teema ja vastakate emotsioonide allikas oli õpetajate streik, mis nii või teisiti ei jätnud puudutamata ühtki asumit, sealhulgas Tartut. Veelgi enam, laste, lastelaste või õpetajaametit pidavate lähedaste tõttu jõudsid palgastreik ja loodetavasti ka haridusprobleemid väga paljudesse Eestimaa kodudesse. Ehk ei ole vale väita, et enamik ühiskonnast suhtus sellesse mõistvalt ning toetavalt, kuigi leidus ka teistsuguseid seisukohti, mis on ühiskonnaliikmete huvisid, maailmavaadet ja silmaringi arvestades loomulik.
Nentigem, et õpetajad said endale võetud ülesandega hakkama: streik sai peetud, oma probleemidest senisest palju rohkem ja laiemale üldsusele räägitud ning riigivõimule märku antud, et palgatõusunõudest ei taganeta. Nüüd ei ole enam nii lihtne seda taas aastateks ooterežiimile panna, vaid lahendusi tuleb hakata otsima kohe, kusjuures õpetajad ja neile raha maksvad poliitikud peaksid olema läbirääkimistel võrdsed partnerid.
Need ei tule kerged ega lihtsad, kuid haridusminister Jaak Aaviksoo viimastest esinemistest meedias paistab valmisolek otsida, pakkuda ning läbi arutada mitmesuguseid variante.
Peale palga tõusis streigi ajal esile muidki probleeme seoses õpetaja töö ja positsiooniga ühiskonnas – neile positiivse lahenduse leidmine annaks lisahoova hariduse kvaliteedi parandamiseks, olgu siis tegu õpetaja enesetunde või õpetamist rikastavate meetmetega.
Et aga uhkelt tehtud ürituse mõju ei haihtuks koos järelkajadega, tuleb ka õpetajaskonnal teha pingsalt mõttetööd, pakkuda lahendusvariante, olla aktiivsem ja häälekam. Pidi ju streik õpetama sedagi, et kui ise ei tee, siis teised ka sinu eest ei räägi.
Paraku on õpetajate hääl olnud seni liiga vaoshoitud neiski asjus, mis neid kõige otsesemalt puudutavad. Võtame näiteks koolivõrgu korrastamise siinsamas Tartus. Kui palju tegevõpetajaid sel teemal kas või Tartu Postimehes sõna võttis? Nende üleslugemiseks ei ole vaja ühe käe sõrmigi.
Kooli direktor võiks kohalikus kogukonnas olla arvamusliider, kelle seisukohtade üle arutletakse ja vaieldakse, kes koolielu kuumi teemasid üleval hoiab. Praegu, mil haridussüsteemi ootavad ees põhimõttelised muudatused, on just selline aeg. Ometi võeti ka Tartu koolivõrgu reformikava vastu pedagoogide suuremate avalike väitlusteta, kuigi enamikul Tartu Postimehe küsitletud koolijuhtidel kõhklusi oli.
Mõningail juhtudel kammitseb ehk väljaütlemise vabadust ka parteilisus. Loomulikult on inimestel õigus otsustada, kas kuuluda mõnda erakonda või mitte, ent koolijuhtidel on ilmselt mõttekam hoiduda lojaalsusest ühele erakonnale, kuivõrd kool teenib kogu ühiskonda, mitte erakondi.
Tartu Postimees soovib, et äsjast streiki ei peaks mõne aja pärast võrdlema korraks lahvatava säraküünlaga, vaid sihikindla tegevuse algusena selle nimel, et haridus muutuks meie riigis tõepoolest prioriteediks.