VALIMISED ⟩ Eesti 200 noorkandidaat: mingi 50-aastane mees ei saa aru, mis on noorte vajadused

Veel mullu figureeris Karl Aaron Adson sotside ridades. Riigikokku kandideerib ta aga Eesti 200 nimekirjas. Foto: Kristjan Teedema

Eesti 200 nimekirjas riigikokku pürgija Karl Aaron Adson (23) jääb napilt ilma Tartu kõige noorema kandidaadi tiitlist. See kuulub Parempoolsete Carmen Marianne Teärile.

Tundub aga, et vanus pole mingi näitaja. Adson teeb poliitikas kaasa juba täisealiseks saamisest saati, kui ta liitus Vabaerakonnaga, kaks aastat hiljem Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Viimasest lahkus ta mullu tüliga.

Karl Aaron, kas noorus mängib poliitikas teie kasuks või kahjuks?

Üleüldiselt näeb küll Eesti poliitkultuuris seda, et kui sa oled noor ja tahad midagi ära teha, aga kui sa ei ole nii-öelda kellegi õla all või kellelegi kaasanoogutaja või jaataja, kes läheb vapralt parteisõdurina flaikusid jagama, vaid sul on – issand, hoidku selle eest! – enda mõtted, siis sa oled tuulepea ja mida iganes veel.

«Noored niikuinii ei tule valima, mis me ikka sinuga teeme?» – selline on Eesti poliitkultuur. Tänu jumalale, Eesti 200s ma pole seda märganud. Kuna seal on hästi palju noori inimesi, on suhtumine ka natuke teine.

KES TA ON?

Karl Aaron Adson

• Infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu üliõpilane Tartu ülikoolis
• Klienditugi ettevõttes Wise (endine Transferwise)
• MTÜ Progressiivne Liikumine asutaja ja juht, Tartu linnavolikogu liige
• Suhtes

Mõnes mõttes ju on ka õigustatud, et noor kuulab rohkem ja räägib vähem, sest elukogemust ja teadmisi on vähem.

Ma ei ole absoluutselt nõus sellega. Kui näed ebaõiglust, miks peaksid vait olema lihtsalt sellepärast, et sa oled noor? Mis vanusest peaks siis noortel olema lubatud rääkida?

Ja kas vanus teeb inimese targemaks? Ilmtingimata mitte. Võtame näiteks Kalle Grünthali – võrreldes noorte aktivistidega on ta kindlasti mõne koha pealt vähem teadlik. Kui sa oled mingisugune 50-aastane mees, ei saagi sa täpselt aru, mis on noorte vajadused. Kui tahad, et noorte mured saaksid päriselt kuuldud, peab neid kaasama.

Kas kardate, et Tartu sotsidest tüliga lahkumine õõnestab teie tõsiseltvõetavust? Sama asi võib ju mujal korduda.

Kui te vaatate mu algset Facebooki postitust, lõpetasin selle nii, et soovin oma vanale erakonnale kõike head, aga siis tuli pressiteade ja sealt kogu see draama algas. Tüli tõmmati käima piirkonnajuhi poolt (sotside Tartu piirkonna juht on Kadri Leetmaa – LL).

Arvan, et kannatada ei saanud mitte minu tõsiseltvõetavus, vaid nende oma, kes üritasid seal tüli üles kiskuda.

Kandideerite nüüd Eesti 200 nimekirjas, aga erakonda te astunud ei ole. On see kavas?

Kandideerin lihtsalt nende nimekirjas. Liitumismõtteid praegu pole. Ma ei näe, et see oleks otseselt vajalik. Võib-olla tulevikus, võib-olla mitte.

Ütlen ausalt, et kui ma sotsidest välja astusin, kaalusin poliitikast täiesti lahkumist. Mingil hetkel sain aru, et kui kandideerisin kohalikel valimistel, andsin ju valijatele mingid lubadused. Poliitikast lahkumine selle pärast, et mulle siin hetkel ei meeldi, oleks olnud silmakirjalik.

Eelmistel valimistel Eesti 200 riigikokku ei pääsenud. Erakond oli noor ja valijad ei saanud veel võib-olla täpselt aru, mille eest seistakse. Kas nüüd on pilt selgem?

Mulle meeldib väga tänavakampaaniat teha. See on hästi tore viis inimestega suhelda ja ma näen, et nad saavad aru. On palju neid, kes on progressiivsed, aga tunnevad, nagu nad oleks praeguse riigijuhtimise poolt maha jäetud. Eesti 200 on neile just meelepärane.

Nad saavad aru, miks on vajalik pikem plaan ja pikem mõtlemine, näiteks, kui räägime keskkonnast. Sa ei saa planeerida metsamajandust nelja aasta kaupa. Riik ei saa teha iga nelja aasta tagant restarti.

Kas vähemuste õigused kannatavad pikka plaani oodata?

Kannatavad pikka plaani, aga mitte pikka ootamist.

Mis nende vahe on?

Pikaajaline ootamine on mõtlemine, arutamine ja alustamine hiljem. Pikk plaan on see, et sa saad aru, mis punktis sa oled ja kuhu tahad välja jõuda. Võib-olla jõuab selleni nelja aastaga, võib-olla isegi lühema ajaga, aga point on selles, et tegema ei peaks mitte ülepeakaela, et saaks asja kaelast ära, vaid see on vaja selgelt läbi mõelda.

Eesti 200 kolm eesmärki
 

1. Abieluvõrdsus. See tuleb ära teha.
2. Hariduse rahastus. Peame suunama haridusse lisaraha. See tähendab 250 miljonit eurot aastas. Kui vaatame üle kõik ebavajalikud bürokraatlikud kulud, mis meil praegu on, siis tegelikkuses on see raha meil olemas.
3. Keskkonnahoid. Mets ei ole nagu kartulipõld, vaid terve ökosüsteem. Peame vaatama seda kui tervikut ja planeerima metsandustegevusi pikaajaliselt. Keskkonna alla käib muidugi kõik alates pesitsusrahust ja lõpetades taastuvenergiale üleminekuga.

Mida arvata mõttekäigust, et LGBTQ+ kogukond on vaenuliku suhtumise ära teeninud, sest nad ju provotseerivad oma silmapaistva riietuse ja värvitud küüntega. On see mingigi kandi pealt õigustatud?

Öelda, et mingi mõttekäik on õigustamata, riivaks inimeste mõttevabadust. Ma ütleks muidugi seda, et LGBT inimesed ei ole absoluutselt mingisugune oht ühelegi inimesele. Jah, nende käitumine võib tekitada mõnes negatiivset reaktsiooni, ja ma ei ütle, et see on hea, aga küsimus on selles, miks see reaktsioon tekkis. Kust see viha tuleb? Kas hariduspoliitika on maha jäänud? Vahest on probleem hoopis populismis.

Peaksime küsima, miks inimesed nii mõtlevad ja kuidas saaksime ühiskondlikku kaasatust ja sidusust suurendada. Viha lõpetamiseks ei saa me lihtsalt sellele vastu karjuda.

​

Mulle ei meeldi, et sõna ankrumees on sooliselt määratletud. Võiks kasutada sõna ankruinimene.

Jagasite paar kuud tagasi sotsiaalmeedias postitust, kus andsite mõista, et ülemus keelas teil küünte värvimise. Kas küsisite siis, miks see juhtus?

See juhtus vanas töökohas ja seda ma hea meelega ei kommenteeriks. Las olla, jätaks selle minevikku.

Ütleme, et Eesti 200 saab sel korral riigikokku, aga teie olete Tartu nimekirja ankrumees...

Ma täpsustan kiirelt – mitte ankrumees. Mulle ei meeldi, et see sõna on sooliselt määratletud. Võiks kasutada sõna ankruinimene. Kui panna iga sõna lõppu «mees», kinnistab see, nagu peaks seda kohta täitma ainult mees. Tegelikult saab ükskõik kes teine inimene ka sellega väga hästi hakkama. Sooga pole siin mingit pistmist. Sellepärast pole meil Progressiivses Liikumises (Adsoni asutatud ja juhitud noorteliikumine – LL) esimeest, vaid on juht.

Hästi, kas ankruinimesel on üldse lootust riigikokku saada? Üsna keeruline ju.

Ei ole. Enne kohalikke valimisi ütles paar päris staažikat poliitikut mulle, et mis sa ikka nii palju pingutad, niikuinii ei saa sisse. Siin me oleme! Ma usun, et kui piisavalt pingutada, on see võimalik. Kui ma arvaks, et see võimalik pole, siis miks ma üldse kandideerin?

EESTI 200 KANDIDAADID

Valimisringkond nr 9: Jõgeva- ja Tartumaa

1. Irja Lutsar (68), Tartu ülikooli viroloogiaprofessor

2. Märt Meesak (41), ettevõtja

3. Elo Lutsepp (63), Eesti vabaõhumuuseumi peaspetsialist

4. Jaak Laineste (46), tootestrateeg, Tartu linnavolikogu liige

5. Kersti Kivirüüt (47), õpetaja

6. Aare Lill (62), ettevõtja

7. Viktoria Lepp (34), õpetaja

8. Martin Vilen (44), bioloog

9. Kuido Nõmm (52), arst

Valimisringkond nr 10: Tartu linn

1. Kristina Kallas (47), haridusekspert, Tartu linnavolikogu liige

2. Tanel Tein (45), reklaamiagentuuri ImiD tegevjuht, Tartu linnavolikogu liige

3. Gea Kangilaski (44), feminist ja kodanikuõiguste aktivist, Tartu linnavolikogu liige

4. Anneli Kannus (54), tervishoiuekspert, MTÜ Eesti Õdede Liit president, Tartu linnavolikogu liige

5. Pärtel Piirimäe (51), Tartu ülikooli mõtteloo professor, Tartu linnavolikogu liige

6. Mart Kivastik (59), vabakutseline kirjanik, näitekirjanik, stsenarist, filmirežissöör, Tartu linnavolikogu liige

7. Kristiina Tõnnisson (46), kõrgharidusjuht, Tartu linnavolikogu liige

8. Vahur Kollom (47), ettevõtja, saatejuht

9. Pille Tsopp-Pagan (52), naiste tugikeskuse tegevjuht, inimõiguslane, Tartu linnavolikogu liige

10. Karl Aaron Adson (23), üliõpilane, MTÜ Progressiivne Liikumine juht, Tartu linnavolikogu liige