Yoko Alender: Kuidas sünnib hea koht?

Yoko Alender Foto: Konstantin Sednev

Jälle jagati ruumiloome ehk arhitektuuripreemiaid. Tartu eeskujulik tegevus ruumiloome vallas sai ära märgitud mitmes olulises kategoorias. Maastikuarhitektuuri aastapreemia nominendiks valiti Supilinna Oa tänava rekonstrueerimine (Kino maastikuarhitektid) ja laureaadiks sama büroo kujundatud Emajõe linnaujula. Arhitektide liidu preemia «Väike» nominent oli EKA tudengi Alis Mäesalu varjualused nimega «Kino» Emajõe kaldal. Kulka arhitektuuri sihtkapitali nominendiks ja, vast ehk veel olulisem, publikupreemia laureaadiks valiti Vaksali jalakäijatesild ja -tunnelid (Siim Tuksam ja Sille Pihlak, PART).

Ruum mõjutab meid alati ühel või teisel moel, ent nagu kirjutab Eik Hermann, kes samal konkursil pälvis artiklipreemia, tuleb ruumi mõjumiseks meile ruumina lasta sel endile mõjuda. Hea koha, hea ruumi loomiseks peab seega esmalt selline taotlus olema ruumiloojal, kes olnud nende kohtade tellijaks, arhitektiks, maastikuarhitektiks jne. Kõiki ülalmainitud Tartu kohti just sellisena, nagu need on loodud, iseloomustab mu meelest tõsine taotlus lasta ruumil seda kogejale mõjuda. Ruumikunstnik on loonud ruumi – koha inimesele.

Lisaks kodule ja tööle mõjutab meie füüsilist ja vaimset tervist tõepoolest ka linnakeskkond. Füüsilise tervise koha pealt on lihtne mõista, et tunnike igapäevast argist liikumist teeb head ja võib lisada tervelt elatud aastaid lausa kümne võrra. Keerulises, pidevas kriisiohus ja lihtsalt kohati keerukas maailmas on sama oluline ruumi mõju vaimsele tervisele.