/nginx/o/2019/11/29/12776435t1h72ac.jpg)
/nginx/o/2023/02/08/15127089t1hc4c9.jpg)
Erkki Bahovski kirjutas oma arvamusloos (TPM, 7.2) Eestis valitsevast suhtumisest, mida saab kokku võtta sõnadega stagnatsioon ja tagurlikkus – kõigele uuele ühiskonnas ollakse vastu, uut arhitektuuri pole ollagi. Kuigi ma pole nende väidetega sellisel kujul nõus, siis museoloogina köitis mind muidugi Eesti võrdlus muuseumiga. Muuseumi roll artiklis oli olla stagnatsiooni metafooriks, ja seda võrdlust ju ikka kasutatakse. Kui kusagil puudub päriselu (nagu Tallinna vanalinn) või keegi on uuendustele vastu (nagu Eesti inimesed), siis kasutatakse ikka muuseumi kui surnuaia mõistet. Muuseumi ja mausoleumi võrdlus on ju väga vana – lisaks sarnasele kõlale on sarnane ka sisu. Või kas ikka on?