Sarja lõpetuseks teen vahekokkuvõtte meie kolmest aastast koos koroonaviirusega, püüdes ennekõike vastata küsimusele, mis võinuks minna paremini, sest üldiselt sai Eesti koroonapandeemiaga hästi hakkama. Meie piirangud olid rahvusvahelist olukorda arvestades mõistlikud ning ühed liberaalsemad Euroopas. Nakatumise ja suremuse näitajad olid Euroopa keskmisel ning Ida-Euroopa madalaimal tasemel.
Ehkki riigi täielik sulgemine 2020. aastal tekitab praegugi vastandlikke arvamusi, oli see tookord paratamatu ja ainuõige. Kuigi nii mõnelegi, ka mulle, tundus, et riik suleti liiga vara, aga just tänu sellele meie meditsiinisüsteemis ei tekkinud sellist ülekoormust nagu Lääne-Euroopas. Positiivne, et õnnestus ära hoida ülemäärased piirangud: inimeste täielik liikumiskeeld või mõne maakonna sulgemine, mida osa ühiskonnast tugevalt nõudis. Eriolukord oli küll väga efektiivne nakkuse vältimisel, kuid polnud jätkusuutlik. Samuti ei tekkinud siis koroonaviirusevastast immuunsust. Sügisele vastu minnes oli üle 90 protsendi elanikkonnast antikehadeta ja seda isegi nakatumise üheks epitsentriks olnud Saaremaal, mistõttu järgmised lained olid paratamatud.
:format(webp)/nginx/o/2021/12/28/14281846t1h9a2d.jpg)
/nginx/o/2023/02/01/15113441t1h5df8.jpg)