Kui mind 2000. aastal TÜ praktilise filosoofia professoriks valiti, said meist kolleegid. Tema juhtis pikki aastaid filosoofia ajaloo õppetooli, mina praktilise filosoofia õppetooli. Aastate jooksul olime vaheldumisi ka filosoofia osakonna juhatajad, st kord alluva, kord ülemuse rollis, aga riidu ei läinud me kunagi. Oli ainult filosoofiline riid.
Inimlikul ja professionaalsel tasandil oli meil väga hea läbisaamine ja ma sain temalt alati tuge. Loodan väga, et ka vastupidi. Kui kandideerisin TÜ rektoriks, oli tema see, kes innukalt kogus mulle toetusallkirju.
Muuseas, eksivad need, kes arvavad, et Ülo Matjus pühendus vaid filosoofiale, tõlkimisele ja bibliofiiliale. Tegelikult tundis ta päris suurt lõbu ka poliitikategemisest. Minu kokkupuude temaga oli hariduspoliitika kujundamisel. Aga nägin kõrvalt ka tema huvi tõlke- ja kirjastamispoliitika vastu.
Mõned asjad, mille me ülikoolis koos ära tegime:
• Algatasime 2005. aastal aastakonverentside sarja «Eesti Filosoofia», mis siiani käib külakorda kolme ülikooli vahel: TÜ, TLÜ ja Taltech.
• Moodustasime rektor Jaak Aaviksoo algatatud struktuurireformi suurte instituutide loomise tuhinas koos semiootikutega ühise instituudi – filosoofia ja semiootika instituudi, kus mõlemad erialad said säilitada oma nime ja identiteedi.
• Lõime eesti filosoofia ajaloo professuuri, hoolimata sellest, et Ülo Matjus tegi küsitavaks selle, kas EESTI filosoofia on üldse olemas. Igal juhul pidas ta väga oluliseks korjata kokku kogu eestikeelne filosoofiakirjandus.
• Põhjendasime ära, miks ka filosoofia on rahvusteadus ja valmistasime ette mõtteloo õppetooli loomise.
Jah, see kõik oli. Mis on? Kurb on. Üks päätükk eesti filosoofias on lõppenud.