Filosoofiline järelehüüd professor Ülo Matjusele, kes on teadnud teed juhatada

Professor Ülo Matjus esineb 17. oktoobril 2013 loenguga «Uitamisi Eesti mõtteloos». Foto: Andres Tennus / TÜ

Raske, väga raske on kirjutada seda järelehüüdu oma juhendajale. Ülo Matjus (18. VI 1942–25. I 2023) oli sõnade suhtes väga valiv ja väljaütlemiste suhtes tundlik. Filoloogina ta teadis sõna jõudu. Filosoofina oli ta saksa filosoofilt Martin Heideggerilt õppinud, et «keel on olemise koda».

Matjus ei kannatanud «surnud sõnalärmi», kui Betti Alveri väljendit kasutada. Ta otsis ise hoolega sobivaid sõnu ja võttis kasutusele ka uusi või ununud keelevorme.

Raamatus «Olemine kõneleb eesti keeli» (Ilmamaa, 2011) on Ülo Matjus enda kohta öelnud, et «olen oma hariduse poolest filoloog, tegeldes siiski peamiselt filosoofia õpetamisega, mis võib selgesti vihjata ka filoloogia ja filosoofia «sisulisele» lähedusele või suguluselegi. Sest nii filoloogia’s kui ka filosoofia’s kuuldub isegi sõnuti kaldumist millegi poole, esimeses nimelt logos’e ja teises sophos’e poole».

Tema filosoofilisest pärandist tooksin esile kolm suurt küsimust, mis ka mind on inspireerinud: Mis on kunst? Mis on filosoofia? Mis on EESTI FILOSOOFIA?

Mis on kunst?

Ülo Matjuse tugevus oli, et ta ühendas filosoofia, keele ja kirjanduse. Koolis oli tema kirjandusõpetaja Vello Saage. Ülikoolis õppis ta eesti keelt ja kirjandust. Aspirantuuris sai tema juhendajaks esteetikaprofessor Leonid Stolovitš.

Kui Stolovitšit huvitas küsimus «Mis on kaunis?» ja ta sai kuulsaks kunsti esteetilise väärtuse kontseptsiooniga, siis Matjus küsis: «Mis on kunst?». Ajakirjas Looming ilmunud artiklites «Üks ja ainus kunst» (1971) ja «Küsitavaks kunst» (1980) vastandub Matjus oma juhendaja Stolovitši lähenemisele, kes esitas kunsti ühiskondliku funktsioneerimise skeemi.

Matjus nõustub, et kunsti igavene, liikuv väärtus saab olla vaid esteetiline väärtus, ent rõhutab: selleks, et mingit funktsiooni täita, peab kunst olema ka iseendana, ta peab olema miski. Ta selgitas: «Miski võib olla üksnes siis, kui tal on olemus, mõte või tähendus, eesmärk või otstarve iseendana ...» Eesmärgi ja vahendi dialektika nõuab, et kunst on iseenda eesmärk, mistõttu saab teda rakendada ka vahendina millegi kunstile võõra suhtes. («Kõrb kasvab», Ilmamaa, 2003, lk 63).

Oma kandidaadiväitekirjas (kaitses Läti riiklikus ülikoolis 1975) käsitles ta intentsionaalsuse probleemi Roman Ingardeni filosoofias. Teda kõnetas Husserli õpilase, poola esteetiku Ingardeni fenomenoloogiline lähenemine kunstiteosele.

Ingarden rääkis oma raamatutes «Kirjandusteos» (1930) ja «Kirjandusteose tunnetamisest» (1934) sellest, kuidas kirjandusteoses on palju kihte ja neis on määramatuse kohad, mille lugeja peab konkretiseerima. Seda mõtet arendas hiljem edasi saksa retseptsiooniesteetik Wolfgang Iser oma teoses «Lugemisakt» (1976), mis pani mind oma magistritöös võrdlema Iseri ja Ingardeni lähenemist kunstiteose olemisviisile ja hiljem Konstanzis kaitstud doktoritöös otsima vastust küsimusele, mis on fiktsionaalsete tekstide eripära.

Ingardeni fenomenoloogilisele lähenemisele hakkas Matjus ajapikku eelistama Heideggeri olemisajaloolist mõtlemist. Raamatus «Kunstiteose algupärast» (1936) näitab Heidegger, et kunstiteose olemus on tuua esile tõde oleva kohta, avada oma pärisomast maailma. Heidegger kasutab tõe jaoks kreeka sõna – aletheia – «mitte-varjatud olek», varjamatus. Kunstis avaneb olemise valendik, seal hoitakse olevat alal varjamatuses. Näiteks van Goghi maalis talunaise saabastest astub esile kogu talupoegliku elu maailm.

Heideggeri programm oli esteetika (kui teaduse meelelisest) ületamine olemisajaloolise mõtlemise horisondilt ja see paelus Matjust. Tema juhendamisel kirjutasin Heideggeri kunstikäsitusest ülikooli diplomitöö.

Mis on filosoofia?

Varane Matjus arutles kunsti, moraali ja klassi mõiste üle ning õppis põhjalikult tundma Edmund Husserli fenomenoloogilise uurimise meetodit. Ent siis avastas ta enda jaoks Heidggeri, milles Tõnu Luik ei ole päris süüta. Kui Husserl tahtis filosoofiast teha range teaduse ja kutsus minema tagasi asjade endi juurde, siis tema õpilane Heidegger kutsus küsima filosoofia unustatuimat küsimust «Mis on olemine?»

Minu meelest sobis Matjusele kui filoloogile rohkem fenomenoloogiline lähenemine, asjade vaatlemine ja kirjeldamine. Heidegger ei lasknud aga enam lahti.

Matjuse filosoofia käsitusest annab hästi edasi artikkel «Filosoofia võimus ja võimutus» raamatus «Kõrb kasvab» (Ilmamaa, 2003).

«Filosoofia «tulemused» ei ületa ega tühista varasemat. See tähendab, et ilmselt ei ole filosoofia oma loomu poolest «objektiveeriv või esemestav», filosoofia loomus seisab selles püüdlemises. Filosoofia on olemise poole püüdlemine.» (Lk 426.)

«Filosoofia on alati teel ja jääb alati teele, st on alati küsimas ja jääb alati küsima, st ei suuda kunagi anda lõplikke ja uuesti küsitamatuid vastuseid – ehkki iga tõeline filosoof arvab seda suutvat, sellega õieti filosoofia sees püsideski, et ei mõista filosoofia loomust.» (Lk 427.)

Matjus rõhutas eriti seda, mis filosoofia ei ole: filosoofia ei ole teadus, ta ei aita inimestel õnnelikumalt elada ega ole kõigi asi. «Kõigi asi ei ole filosoofia ei selles mõttes, et ta oleks «tehtav» kelle poolt tahes, ega ka selles mõttes, et ta oleks igaühele mõistetav. Võimaks olla kõigi asi, tarvitseksid «kõik» vahetut tõmmet oleva olemisele, imetlusväärseimale.» (Lk 428.)

Selline filosoofia käsitus on väga heideggerlik ja erineb sellest, mismoodi enamik filosoofe filosoofiat mõistab.

Iga õppeaasta algul rääkisime esmakursuslastele, mis on filosoofia. Matjus alustas nii: «Eile läksin koju ja poeg tuli uksel vastu ja küsis: «Mis on?»». Selliselt sai ta tudengitele selgitada, et pealtnäha lihtne küsimus «Mis on?» on tegelikult filosoofia põhiküsimus. Heideggeri järgi tuleb eristada filosoofiat, mis on leidnud juba oma lõpu, ja olemisajaloolist mõtlemist, mis tõuseb üle filosoofia.

Minu sõnum tudengitele oli, et filosoofiast on kasu, sest ta aitab meil luua mõistelist selgust ja küsimusi õigesti püstitada, näiteks: Mis on kunst? Mis on moraalselt hea? Mis on õiglus? Nii tõime tudengite ette riidluse selle üle, mis on filosoofia.

Mis on EESTI FILOSOOFIA?

Kolmas küsimus, mis Matjust painas, oli «Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST?». Esimest korda kõneles ta sel teemal Tartu ülikooli filosoofia osakonna üliõpilaste poolt 6. mail 2000 Valgemetsas korraldatud seminaril, pikemalt aga kogumikus «Tagasi mõteldes» (koostanud Ülo Matjus, toimetanud Jaanus Sooväli, TÜ kirjastus, 2016).

Kogumiku «Tagasi mõteldes» esikaas. Foto: Erakogu

Matjus selgitas, et pannes EESTI FILOSOOFIA kirja suurtäheliselt, võib jätta otsustamata, mida selle all mõeldakse.

«Väikese algustähega võiks eesti filosoofia tähendada eestlase mõteldut ja kirjapandut, eestiliselt või eestilikult mõeldut ja kirjapandut, eesti keeli mõeldut ja kirjapandut. Kui eesti eestikeelsena tähendaks ainult kirjapandut ja mitte mõeldust, siis hõlmaks eesti filosoofia ka eesti keeli ilmunud teoseid, mis tõlgitud teisist keelist.

Suure algustähega võiks Eesti filosoofia tähendada Eestis kui Eestimaal, Eesti territooriumil, Eesti riigi «tehtud» filosoofiat. Õieti: filosoofiat Eestis.»

Tuues välja erinevad seisukohad ja näidates, mille üle riidlus käib, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST, võtab Matjus asja kokku heideggerliku tõdemusega, et «ehk ei ole siis meie aeg tõesti enam mitte filosoofia aeg, vaid filosoofia üle filosoofilise arutlemise või koguni /---/ filosoofia üle teistsuguse, mittefilosoofilise mõtlemise aeg. Kuid nii see filosoofiline arutlemine kui ka mittefilosoofiline mõtlemine filosoofia üle sõltub otsustavalt sellest, mida filosoofiaks pidada. Nagu ka sellest, milleks keelt pidada.» (Lk 19.)

Raamatu «Tagasi mõteldes» esitluselt 2016. aastal on pildile jäänud Eduard Parhomenko (vasakult), Bruno Mölder, Jaanus Sooväli, Roomet Jakapi, Ülo Matjus ja Margit Sutrop. Foto: Erakogu

Oma artiklis «Eesti filosoofia või filosoofia Eesti» (kogumikus «Tagasi mõteldes», lk 21-83) esitasin ma oma versiooni sellest, mismoodi võiks vastata küsimusele «Mis on EESTI FILOSOOFIA?». Mõistsin seal eesti filosoofiat väga avaralt, hõlmates nii Eestis loodud kui ka Eestiga seotud inimeste filosoofiat, ükskõik mis rahvusest kirjutajad ka poleks ja ükskõik mis keeles nad ka poleks kirjutanud. Sellise käsituse korral on meie filosoofia ajalugu väga rikas.

Isiklikku

Mul on 40 aastat olnud suur õnn jagada oma elamise aega temaga. Olen olnud Ülo Matjuse õpilane, juhendatav, alluv, ülemus, sõber, kolleeg, teinekord ka võitluskaaslane. Olen talle väga palju tänu võlgu. Ta on teadnud teed juhatada. Ma ei ole ehk alati tema nõu kuulda võtnud, aga kuulanud olen hoolega.

Tema juhatamine on olnud pigem nagu hoiatamine, millest tuleks hoiduda, mismoodi ei tohi mõelda ja kõnelda. Ma olen tundnud tema isalikku hoolt – saksa keeli on ju juhendaja Doktorvater – läbi aastakümnete. Aga nagu ikka eri põlvkondade puhul, on see olnud ka eituse kaudu jaatamine. Nii oli see Heideggeril Husserliga, Matjusel oma õpetaja Stolovitšiga ja küllap on ka minu õpilastel minuga.

1986. aastal kaitsesin Ülo Matjuse juhendamisel TÜ ajakirjandusosakonnas diplomitöö teemal «Martin Heideggeri kunstikäsitusest». 1991 kaitsesin TÜ filosoofia osakonnas Ülo Matjuse juhendamisel magistritöö «Fenomenoloogilisest kirjandusvaatlusest. Kadunud teost otsimas».

Ülo Matjus oli algul ka mu doktoritöö juhendaja, ent pärast minu doktoriõpinguid Oxfordis, Oslos ja Konstanzis kaitsesin doktoritöö «Fiktsioon ja kujutlusvõime. Kirjanduse antropoloogilisest funktsioonist» Konstanzi ülikoolis (1997) professorite Gottfried Gabrieli ja Karlheinz Stierle juhendamisel. Oma töös püüdsin ehitada silda fenomenoloogia, hermeneutika ja analüütilise filosoofia vahel, ent lõpuks ma ikkagi valisin analüütilise filosoofia. See ei olnud Matjuse juhatatud tee, aga ta leppis sellega.

Kui mind 2000. aastal TÜ praktilise filosoofia professoriks valiti, said meist kolleegid. Tema juhtis pikki aastaid filosoofia ajaloo õppetooli, mina praktilise filosoofia õppetooli. Aastate jooksul olime vaheldumisi ka filosoofia osakonna juhatajad, st kord alluva, kord ülemuse rollis, aga riidu ei läinud me kunagi. Oli ainult filosoofiline riid.

Inimlikul ja professionaalsel tasandil oli meil väga hea läbisaamine ja ma sain temalt alati tuge. Loodan väga, et ka vastupidi. Kui kandideerisin TÜ rektoriks, oli tema see, kes innukalt kogus mulle toetusallkirju.

Muuseas, eksivad need, kes arvavad, et Ülo Matjus pühendus vaid filosoofiale, tõlkimisele ja bibliofiiliale. Tegelikult tundis ta päris suurt lõbu ka poliitikategemisest. Minu kokkupuude temaga oli hariduspoliitika kujundamisel. Aga nägin kõrvalt ka tema huvi tõlke- ja kirjastamispoliitika vastu.

Mõned asjad, mille me ülikoolis koos ära tegime:

• Algatasime 2005. aastal aastakonverentside sarja «Eesti Filosoofia», mis siiani käib külakorda kolme ülikooli vahel: TÜ, TLÜ ja Taltech.

• Moodustasime rektor Jaak Aaviksoo algatatud struktuurireformi suurte instituutide loomise tuhinas koos semiootikutega ühise instituudi – filosoofia ja semiootika instituudi, kus mõlemad erialad said säilitada oma nime ja identiteedi.

• Lõime eesti filosoofia ajaloo professuuri, hoolimata sellest, et Ülo Matjus tegi küsitavaks selle, kas EESTI filosoofia on üldse olemas. Igal juhul pidas ta väga oluliseks korjata kokku kogu eestikeelne filosoofiakirjandus.

• Põhjendasime ära, miks ka filosoofia on rahvusteadus ja valmistasime ette mõtteloo õppetooli loomise.

Jah, see kõik oli. Mis on? Kurb on. Üks päätükk eesti filosoofias on lõppenud.