/nginx/o/2017/04/02/6513083t1h3e42.jpg)
/nginx/o/2023/01/30/15109894t1hd1ee.jpg)
Linnakodanikud valisid mulluseks aasta teoks Tartus veeprotseduuridega seotu. Mõistetav, kuid tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele Tartule tehtud kingitusele. Selleks on Salme tänavas kunagise kommertsgümnaasiumi hoone renoveerimine. Just sellise nimetuse all ja selleks eesmärgiks see hoone vahetult iseseisvusaja lõpul 1940. aastal püstitatud sai.
Õpetajate seminar tuli sinna alles 1947. aastal, mil nõukogude plaanimajanduses õpilastele enam rakenduslikku (kommertslikku) gümnaasiumiharidust anda polnud tarvis, see nimetati ümber kutsehariduseks ning sinna kõrvale toodi sõjas oma Pepleri tänava mahapõlenud puithoone kaotanud õpetajate seminar, sest uuel võimul oli riigitruid algklassiõpetajaid rohkem tarvis.
Peagi viidi sealt minema ka endise kommertsgümnaasiumi osa ning asemele tuli Tartu pedagoogilise kooli 4-klassiline harjutuskool. Üsna heitliku minevikuga kommertsgümnaasium oli iseseisvusaja alguses mõne aasta seotud ka linna poeglaste reaalkooliga, mille lõpetajaks koolihoone projekteerinud hilisem linnaarhitekt Arnold Matteus ka oli. Seega kaude projekteeris ta hoone oma kodukoolile.
Muinsuskaitseameti tellitud ajaloolises õiendis on ära toodud ka Matteuse 1935. aasta eskiislahendus koolihoonele, mis fassaadilt mõnevõrra meenutab arhitektil toona käsil olnud Eesti pangahoonet Tartus (praegu haridusministeerium), ja seejärel nimetatud 1937. aastal lõplikult valminud koolihoone projekti kaasautorina juba toonast uut linnaarhitekti Voldemar Tippelit.
Tegu on projekti alanurka tehtud allkirja tõlgendamise veaga, mis oli Arnold Matteust tabanud ka varem. Nii on pangahoone kaasautoriks peetud panga ihuarhitekti Karl Burmanit, ehkki üldteada on see, et Burmani osa piirdus sellega, et ta palunud vaid veidi tõsta pangahoone katusekallet, mis lisas pisut vanamoodsust.
Samuti on Matteus ise linnaarhitektina allkirjastanud 1929. aastal noore Soome ametivenna, hiljem maailmakuulsa Alvar Aalto villa Tammekannu, Fr. R. Kreutzwaldi 6 projekti, kuna tollel puudus juriidiliselt Eestis projekteerimise luba. Salme tänava koolimaja toona veel käsitsi joonistatud projekti käekirjas on äratuntav Matteuse töö ning kui Tippel sinna midagi lisas, siis ehk tema klassikalise arhitektuuri elementide kasutamise lembusele omased poolsammaste skulpturaalsed kapiteelid saali põhja- ehk Pargi tänava poolsel küljel, mis õnneks enam puude tagant silma ei paista.
/nginx/o/2023/01/30/15109895t1hf11a.jpg)
Seega puhas Arnold Matteuse projekt, millisena see hoone 1960ndail ka kohaliku kaitse alla võeti – vaevalt 25 aastat pärast valmimist! Mäletan Matteuse juttu sellest, kuidas nad tutvusid moodsamate koolihoonete lahenduste ja põhimõtetega Soomes ja mujal Euroopas. See oli uuendusmeelne aeg noores, iseseisvas Eestis. Ja kui võrrelda kaasaegseid prantsuse lütseumi või Lenderi kooli Tallinnas või paari näidet Kohtla-Järvel või Rakveres, siis julgeksin seda kommertsgümnaasiumi pidada parimaks enne sõda ehitatud koolihooneks Eestis.
Kahjuks kipub isegi Matteuse loomingu lühiülevaadetes 1930ndatest, tema tipp-perioodist, see hoone välja jääma, aga asjata.
Salme tänava koolimaja on justkui muusika arhitektuurihuvilise silmadele. Kogu see plaanilahenduse selgus ja loogilisus, laiade art-deco’like ruutudega akendega hästi valgustatud klassiruumid, vastavalt ilmakaartele omaette tiivas kolmel korrusel. Nendevaheline avar, valgusküllane parketiga koridor oma vitriinkappide ja isegi säilinud joogikraaninišiga. Kindlasti võiks kusagil olla potis palm või mõni muu taim.
Teises tiivas võimla ja aula, ikka palli potsatamine all ja pidulikum üritus ülal. Aula rõdule lisaks veel rõdud lava kõrval, nagu teatritegemisele vaja. Ning loomulikult mõlemat tiiba ühendav avar ja hästi soliidne trepikoda kolme suurte klaasidega välisuksega, peaaegu mittekulunud dolomiitastmetega ning voogavate käsipuudega, mis toetuvad uhketele detailvõredele. Trepikoja hästi säilinud stiilipuhtas must-puna-valgete metlahhplaatidega põrandas võiks leida motiive kooli tunnustrükiste või internetikülgede jaoks.
Tunnen tõsist kadedust nende koolijuntsude vastu, kes seal koolipinki nühkima hakkavad.
Kõike ses kaunis majas ei jõua kirjeldada. Õnneks on restauraatorid teinud ära väga detailitundliku töö, kuni akende-uste raamistuste ja linkideni välja, sest palju oli ka säilinud ja heas korras. Näiteks pedagoogide ja õpilaste riidehoiud. Õpetajate seminari aegadel oli koolimaja ilmselt nii kvaliteetses korras, et erilist vajadust nõukogude kvaliteediga remontideks ja ümberehitusteks ei tuntud. Ehk polnud selleks ka piisavalt vahendeid? Tunnen tõsist kadedust nende koolijuntsude vastu, kes seal koolipinki nühkima hakkavad. Karlova põhikooli senine hoone Lina tänaval sellist tausta kahjuks ei paku.
Omaette uuringut vääriks seegi, missuguselt valgusteid tootvalt ettevõttelt pärinevad art-deco stiilis unikaalsed saali lae- ja seinavalgustid. Sarnaseid võib paaris kohas leida Tartus mujalgi, ka veidi eelmainitud Matteuse pangahoones, aga ei tahaks uskuda, et arhitekt need ise kavandas. Ja muidugi need ajastukohased ümardatud nurkadega peeglid ruumi visuaalseks laiendamiseks, mida sisekujundaja on osavalt koridoridesse edasi kandnud.
Mõnevõrra tekitab küsimusi soov uues sisekujunduses tuua riputatud plaatide abil allapoole klassiruumide koridoride mitte eriti kõrgeid lagesid. Kas siis tõesti kõrged laed on häbiasi? Koridoride ja muude üldkasutatavate ruumide ülipehmete vormidega mööbel on küll osa hetke moetrendist, aga eks näis, kuidas need ajale vastu peavad.
Muidu selge plaanilahenduse kõrval pakub õpilastele ilmselt põnevust saali lavatagune trepikoda endiste kooliteenijate ja juhataja korteritega, milles hakkavad paiknema huvikabinetid. Kahjuks on kadunud komme, et koolihoones asub hoonet hooldava kooliteenija (varem kütja ja koristaja) korter või miks mitte ka vastutava koolijuhataja elamine. Milleks muidu see säilitatud pliit korteripüstaku ülakorrusel?
Suurepärane on ka see, et vahepeal suisa metsikuks heinamaaks kujunenud staadion sai uue kujunduse või saab vähemalt kevadel. Ehk võetakse ette ka midagi pargi ja kooliaiaga sisehoovis. Tänapäeva järjest rohelisemas elulaadis peaks sellelegi oma koht leiduma, ka juhul, kui seda otseselt õppeprogrammis kirjas pole.
Muidugi on kooli renoveerimine ka üks põhjusi, et avaldada survet Karlova mõisa omanikele selle peahoone, varaseima ja väärtuslikema Tartu mõisahoone kordategemiseks. Praegune minnalaskmine on lihtsalt häbiväärne.