Kaugküte röövib enamiku kortermajade perede rahakotist suuri summasid

Räpina vallavanem Teet Helm (vasakult) vaidlemas majaelanike Aleksandra Jumaševa ja Vladimir Kondratjeviga üle mõistuse kõrgete küttearvete üle. Foto: Silver Kommusaar

Ehkki külma veebruarikuu küttearved alles jõuavad inimesteni, on selletagi selge, et kaugkütte kulu röövib enamiku kortermajades elavate perede rahakotist suuri summasid ning seda olenemata elukohast.

Eriti valus on seis just paljudes väiksemates asulates, kus inimeste sissetulek on enamasti väiksem, aga korterite küttekulu sageli suurem kui suures linnas. Üsna loogiline ju, et kus tarbijaid ja mahtu vähem, seal tuleb igaühe jaoks hind kõrgem.

«Pensionäri jaoks on asi ikka päris hull, kui 40 protsenti pensionist tuleb eluasemekuludeks ära maksta,» ütleb kuuendat aastat Tartumaal Nõos elav Maarja-Helin Laan.

Naise sõnul olid algusaastatel arved üsna väikesed, aga need on just viimasel ajal märgatavalt tõusnud. «Varem ei olnud kunagi ükski kuuarve üle 1000 krooni, aga nüüd, kui kroonidesse ümber panna, on juba üle 2000,» võrdleb ta kasvu.

Kahetoalise korteri küttekulu oli Laanel jaanuaris 115 eurot, kusjuures soe vesi ei ole siin arvestuses veel sees, vaid tuleb eraldi elektriboilerist. Aga samast Nõo alevikust on teada teinegi näide, kus kahetoalise 39-ruutmeetrise korteri jaanuari küttekulu oli lausa 139 eurot.

«Ja muru haljendab küttetorude peal, nagu ikka,» tõdeb Laan, et keegi ei vaevu ka midagi ette võtma.

«See ei ole tõesti normaalne, mis hinnad praegu Nõo vallas küttel on,» nõustub vallavanem Rain Sangernebo, et samamoodi jätkata ei saa. Tema sõnul teeb kütte praegune hind murelikuks ka vallavalitsuse, kes on ise läbi sotsiaalobjektide päris suur soojaostja.

Rahakoti nuhtlus nimega põlevkiviõli

Sangernebo selgitab, et kümme aastat tagasi tundus põlevkiviõliga kütmine mõistlik otsus. Aga kui vahepeal läks varem riiklikult reguleeritud põlevkiviõli hind vabaturule, järgnes hinnaralli.

Vallavanema sõnul on Nõo vald praegu pöördepunktis, kus on läbi saamas senise koostöölepingu viieaastane tähtaeg küttefirmaga AS Termox ja valmistutakse uueks konkursiks. Seejuures peetakse silmas, et uus kütteperiood ei saa enam tulla samadel alustel.

«Loodame, et leiame partneri, kellega koos minna üle uuele kütuseliigile, sest praegusest otstarbekamaid lahendusi on kindlasti olemas,» viitab Sangernebo, et sihitakse konkurentsivõimelisema hinnaga kodumaise tooraine poole nagu näiteks hake või turvas.

Vallavanema sõnul on praeguse hinnataseme puhul juba küsimus, kas tasubki üldse kaugküttega tegelda, kui see ei tule otse elektriga kütmisest odavam.

Konkurentsiameti kodulehel avaldatud andmetel on Nõo vallas kütte piirhind üks Eesti kõrgemaid, seejuures täiesti tipus on Tõravere väikese võrgupiirkonna hind. Aga ka suurema Nõo asula puhul on vaid üksikuid teisi kohti, millega siinset hinnataset üle 80 €/MWh kohta võrrelda.

Väikese kivi viskab Nõo vallavanem siiski ka majaühistute ja elanike kapsaaeda tagasi, tõdedes, et vallas on praegu vaid üks kortermaja, mis on nüüdisaegselt lõpuni soojustatud. «Seda näeme kõik, et soojatootja tahab palju raha, aga oma maja läheb sageli meelest ära,» viitab ta nähtusele, mis kindlasti ei ole ainult nende vallas nii.

Sangernebo hinnangul võiks riigi tasemel kaaluda, kas ei tasuks siiski meie kliimas teha küttekuludele erandina madalam käibemaks, et inimestel küttekulud nii suured ei oleks.

Loobub gaasist hakke kasuks

Kui Postimehes ilmus hiljuti kaart eri piirkondade inimeste saadetud küttearvetest, troonis seal ühe kõige kallimana Põlvamaal asuv Räpina, kus 77-ruutmeetrise korteri küttekuluks oli jaanuaris 243 eurot.

Asula elanik Vladimir Kondratjev on nördinud, et küttearved aina tõusevad ei tea millest. «Ja on üldse arusaamatu, kas kütame elamuid või tänavaid,» viidates küttetorude rohelisele haljastusele keset lumist ümbrust.

Räpina selline esiletoomine torkas valusasti kohaliku küttefirma AS Revekori juhatajat Vilja Kvetkovskit, kelle sõnul ei saa suures soojaarves süüdistada soojamüüjat, kui konkreetses majas ei ole üldse tegeldud energiasäästuga. Tegu olevat majaga, kus küttesüsteem on tasakaalustamata sel määral, et poolel majal on aknad avatud, et teise majapoole korterites oleks tubades normaalne temperatuur.

Kvetkovski sõnul on tehtud energiaaudit, kus on energiasäästuks vajalikud tööd kirjas. Samuti on energiasäästu vajalikkusest räägitud iga-aastasel üldkoosolekul – kogu majarahvas on teadlik, et nende elamu on Räpinas kõige suurema küttekuluga.

«Aga otsuse energiasäästuga tegelemise kohta saab teha ainult maja üldkoosolek,» tõdeb kohaliku soojafirma juht, et asi on elanike endi taga.

Räpinas köetakse maagaasiga ja jaanuaris oli hind 67,33 €/MWh, kusjuures Kvetkovski sõnul on asula küttehind olnud reeglina kogu aeg pisut odavam kui näiteks Põlvas, olgugi et tootmismaht on poole väiksem kui maakonnalinna soojatootjal, mis samuti maagaasi kasutab.

Kui varem kehtestasid küttehinna ülempiiri omavalitsused, siis vastavalt kaugkütteseadusele kooskõlastab nüüd soojatootjate piirhinnad konkurentsiamet. Piirhind tähendab, et kõrgema hinnaga piirkonna elanikele soojust müüa ei tohi, odavamalt võib.

Räpina vallavanem Teet Helm loodab, et peagi keskkonnainvesteeringute keskuse toel valmiv uus hakkpuidul katlamaja ning suures ulatuses renoveerimisele minevad soojattorustikud aitavad edaspidi kui mitte hinda palju alla tuua, siis vähemalt edasist hinnatõusu pidurdada.

Aga vallavanem Helm rõhutab, et Räpinas on praegu näiteid, kus sama suurusega korterite ja ühesuguse hinna puhul erineb reaalne küttekulu eri majades poole võrra.

«Ühel majal olid veel hiljaaegu keldriaknad lahti,» toob ta näite, et inimesed peavad ise ka hoolsad olema.

Paistab, et Nõo ja Räpina näitel on paljude omavalitsuste jaoks saabunud tõehetk, kus senise kaugkütte korraldusega enam jätkata ei saa, sest soojahinnad on kasvanud üle mõistuse.

Paras aeg on just praegu midagi tõsist ette võtta, sest uus talv tuleb meie kliimas niikuinii ja kodukulude vähendamise valimislubadus ka seni eriti sooja ei anna.