Esiteks suitsetamise staaži: sõeluuringusse kuuluvad need, kes on suitsetanud vähemalt 20 aastat ühe paki sigarette päevas ning kui nad on lõpetanud suitsetamise, siis peab see olema vähem kui 15 aastat tagasi.
Teiseks kasutatakse detailsemat riskihindamist: lisaks vanusele ja suitsetamise staažile võetakse arvesse veel mõned riskitegurid, nagu patsiendi varasem teiste pahaloomuliste kasvajate olemasolu, kopsuvähk lähisugulaste seas, kroonilised kopsuhaigused, kehamassiindeks ja haridustase.
«Nende riskimudelite alusel on võimalik määrata patsiendi kopsuvähirisk ja mingisugusest piirist alates võtta ta sõeluuringusse,» sõnas Laisaar.
Patsiente kaasasid sõeluuringusse perearstikeskused, esialgu osales 73 perearstinimistut.
«Perearst või -õde vaatas nimistu läbi ja võttis kõigi potentsiaalsete sõeluuringule kuuluvate patsientidega ühendust ning pärast riski hindamist suunas kõrgenenud riskiga inimesed kompuutertomograafilisele uuringule,» kirjeldas doktor Laisaar.
Tartus ja Tartumaal hinnati kokku üle 24 000 patsiendi kopsuvähiriski. Neist enamik sõeluuringule ei kuulunud, edasi suunati väiksedoosilisele kompuutertomograafilisele uuringule aga üle 3700 patsiendi. Need on inimesed, kelle kopsuvähirisk on piisavalt suur, et sõeluuring oleks õigustatud.
Millised on kokkuvõtted?
Tanel Laisaar leiab, et metoodika patsientide sõeluuringusse saamiseks on efektiivne. «Patsientidele lähenetakse personaalselt, see tagab suure osaluse,» ütles ta ning märkis, et aasta varem, 2021. aastal kolmes perearstikeskuses tehtud teostatavuse uuringus oli tulemuseks, et kompuutertomograafilisele uuringule jõudis 87 protsenti sõeluuringu sihtrühma patsientidest. «See on ülihea tulemus,» sõnas ta.
Praegu kõneks olev katseprojekt ei ole veel päriselt lõppenud, kuna viimased sõeluuringu kompuutertomograafilised uuringud leiavad aset jaanuaris ning paljud patsiendid vajavad kordusuuringuid kolme või kuue kuu möödudes.