Marek Pihlak: Miks noored õpetajaks ei kipu?

Marek Pihlak Foto: Erakogu

Meie õpetaja koolis kõige parem oli,

kõige parem oli, kõige parem oli,

kui ma teaks, kus on ta nüüd,

tal ühe rohu viiks – imerohu viiks.

Sellised on Genialistide laulu sõnad. Ja kui mõtleme tagasi oma kooliaja peale, siis paljud minuvanused ja nooremad peavad pärast guugeldamist tõdema, et õpetajale imerohu viimiseks peab sammud seadma oma kunagisse koolimajja. 2021. aastal oli statistikaameti andmetel üldhariduskoolis õpetajaid 16 569, neist vaieldamatult enim üle 55 aasta vanuses naisi (4865) ja mehi (726). 25–29-aastaste õpetajate seas oli naisi 794 ja mehi 216. Miks jõuavad kooli vähesed noored õpetajad? Madal palk? Suur töökoormus? Mõlemad?

On anekdoot, kus 25 aasta eest kooli lõpetanud mees kohtab oma endist õpetajat tänaval. Nad ajavad juttu ja lahkudes küsib õpetaja: «Kuidas te mu ära tundsite?». «Eks ikka palitu järgi,» vastab mees. Olnud ise koolis õpetaja üle 15 aasta, rääkisin õpilastele, kui tore on õpetaja töö. Nad jäid mõttesse, kuid siis leidsid, et mul on ka lisatöökoht. Arutluses jõudsime äratundmisele, et õpetaja palgaga peaks olema võimalik liisida autot, maksta üüri või eluasemelaenu ning kuus korra käia kultuuri nautimas ja perega väljas söömas. Selle eesmärgi poole ei aita, kui palgatõusu nime all kaotada klassjuhataja tasu ning tõsta üldtööaja sees õpetaja koormust.