Artikkel algab kriitikaga, et ülikoolid on muutunud «massiõppeasutusteks», ja murega, et kõrgharitute hulga kasvamine võib selle väärtust devalveerida. Kust tulevad sellised järeldused? 2013. aastal ellu viidud «tasuta kõrghariduse reform» ei olnud mõeldud vaid suurema osa rahvastiku harimiseks (mis on ka iseenesest väga kasulik eesmärk), vaid selle tähtsus oli eelkõige vähem kindlustatud noortele võrdsema juurdepääsu tagamises.
Ütlusest, et ülikoolid on muutunud massiõppeasutusteks, kumab läbi nending, et just rikkad peaksid olema need, kes väärivad haridust, ning teised, vaesemad, ei pea seda saama. Enamiku erialade vastuvõtu aluseks on eksamid, vestlused või esseed. Vastu võetakse neid, kellel on ettevalmistus, motivatsioon ning tahe õppida sellel erialal. Väidan, et kui tingimustele lisanduks õppemaks, kalduks sissesaajate hulk enam nende poole, kes tegelikult õppida ei taha, kellel napib ettevalmistust.