Üllar Reino: Kvisling jääb kvislingiks ka siis, kui teda pole hukka mõistetud

Üllar Reino Foto: Erakogu

Põhjuse kirjutamiseks andis artikkel (TPM, 10.1), milles Anne Menert, neiuna Johanson, püüab puhtaks küürida, loe olematuks muuta, eesti rahva verd valanud hävituspataljonlaste süüd. Tähtis pole see, kui palju verd nad lasksid, st eestlasi tapsid, vaid oluline on see, et nad olid okupantide teenistuses. Nende kunst ei kaalu üles neil lasuvat Eesti Vabariigi kukutamise soovi ja tahet. Vahet pole, olid nad kunstnikud või mitte, aga tihtipeale on need kunstnikud, vahet pole, kus riigis, nõus võileivahinna eest ja oma isikliku oreooli tähtsustamise nimel hülgama eetika ja aatelisuse.

Mis puutub Andrus Johanisse, siis teadaolevalt oli ta osaline 1934. aastal NSV Liidu saatkonna poolt vasakpoolsetele kunstnikkudele korraldatud propagandareisil NSV Liitu. Osales aktiivselt 1940. aasta juunipöördes, mille tõestuseks on asjaolu, et ta kuulus nõukogude kunstnike liidu organiseerimistoimkonda ning ülistas riigipööret oma 1941. aastal maalitud taiesega «Töörahva ülestõus 21. juunil 1940. a. Tartus». Teenis okupatsioonivõimu koolivalitsuse juhatajana ning ENSV Teataja tehnilise toimetajana. Viimaseks vaba Eesti vastaseks lükkeks oli astumine vabatahtlikult hävituspataljoni võitlejate ridadesse.

Tähtis pole see, kui palju verd nad lasksid, oluline on see, et nad olid okupantide teenistuses.