Reno Laidre: maavalitsused teevad vajalikku tööd

Foto: Repro

Tänavune naistepäev erines varasemate aastate märtsikuu kaheksandast kuupäevast, sest olulise osa meediast võttis enda valdusesse streigiteema. Kuigi oleme majandusraskuste aastatel hiigellaene võtmata targasti talitades toime tulnud, ei piisa sellest ühiskonna rahuloluks.

Neli aastat kestnud kitsikus on osutunud sedavõrd kurnavaks, et rahulolematuse väljendamiseks koondutakse, streigitakse ja avaldatakse meelt.

Ka mõned poliitikud tulevad lagedale radikaalsete mõtteavaldustega. Nii kirjutas Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees Taavi Aas oma arvamusloos «Maavalitsused on muutunud kasutuks» Tartu Postimehes, et pärast 1993. aastat taandusid maavalitsused valitsuse korrespondendipunktideks maakondades.

Korrektsem oleks siiski öelda, et maavalitsused täidavad neid ülesandeid, mida rahvas seadusandja vahendusel on soovinud, et neid korraldataks kõikjal üle riigi ühtedel alustel, mitte kohaliku kogukonna poliitilise tahte järgi.

Nii seletasin ma ka oma kolleegidele, kes pärast nimetatud leheloo lugemist nukra nõutusega küsisid, kas nad tõesti teevad kasutut tööd.

Palju ülesandeid

Ebatäpsusi oli artiklis teisigi. Näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisega maavalitsused praegu ei tegele, kuigi see on üks võimalik variant koolivõrgu reformimisel.

Aga mida me siis teeme? Lisaks planeerimisele ja planeeringuvaidluste lahendamisele ning maakondliku ühistranspordi korraldamisele (hanked, piletisüsteem, järelevalve) tegeleb maavalitsus riikliku järelevalvega haridus- ja sotsiaalasutustes, sotsiaalküsimustes vaiete lahendamisega, lapsendamistega, invaabivahendite sooduskaartide jagamisega, rahvastikutoimingutega (sündide, surmade, abielude registreerimine), maa erastamise, tagastamise ja munitsipaliseerimisega, hoonestusõiguse ja kasutusvalduse seadmisega, erastatud maa järelmaksunõuete arvestusega.

Samuti riigi huvide esindamisega maaparandusühistutes, konfiskeeritud riigivara võõrandamisega enampakkumise teel, lapsehoiuteenuse tegevuslubade andmisega, koolides tasemetööde ja riigieksamite korraldamisega, noorsootööga, alaealiste komisjoni töö korraldamise ja hariduslike erivajaduste teemal nõustamisega, harrastusspordi ja ujumise algõpetuse rahastamisega, kohaliku omaalgatuse ning mitmete teiste regionaalprogrammide projektimajandusega.

Seegi loetelu pole ammendav, väiksemamahulisi ülesandeid on veel arvukalt.

Nagu näha, pole maavalitsusel sugugi vähe funktsioone. Lisaks aineolümpiaadide korraldamine ja laulupeo ettevalmistustööd, mida linnade liidu esimees nimetab arusaamatul põhjusel groteskseks.

Mis on näiteks aineolümpiaadides groteskset? See on pigem tore ja asjalik traditsioon, seda enam, et Eesti haridusspetsialistid on rõhutanud vajadust tegelda rohkem andekate õpilastega. Tartumaa koolide geograafiaolümpiaadi jaoks jaanuaris paljundasid ja sortisid maavalitsuse töötajad 2616 lehekülge materjale – mahukas, kuid minu meelest vajalik töö.

Tõsi on, et ükski neist tegevustest ei jääks ka maavalitsusteta korraldamata. Kahjuks jääb selgusetuks, mille poolest aineolümpiaadid oleksid vähem grotesksed, kui neid korraldaks haridusministeerium või omavalitsusliit.

Riik ja kogukond

Omavalitsusliidud on praegu tõepoolest eriõigusteta mittetulundusühingud. Küllap tervitaksid nad kahel käel omale võimu ja raha juurdeandmist, kuid ladusama riigikorralduseni oleks siit veel väga pikk tee.

Esmalt vajab põhimõttelist otsust, missugused funktsioonid peavad jääma riigi kui terviku vastutusele ning milliseid otsuseid võib langetada regionaalsel-kogukondlikul põhimõttel «tahan – teen, ei taha – ei tee». Selles suunas pole arutelu veel alanudki.

Teiseks tehnilis-juriidiline lahendus. Praegu on näiteks Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuses nii Tartu linnal (100 000 elanikku) kui ka Piirissaare vallal (100 elanikku) kummalgi üks hääl.

Kuidas tagada, et kõik Tartumaa elanikud saaksid siiski kas või nendesamade aineolümpiaadide korraldamise asjus enam-vähem võrdse häälekaaluga kaasa rääkida? Muidu jääks jutt subsidiaarsusest, demokraatiast, efektiivsusest jms pelgaks sõnakõlksutamiseks.

Omavalitsusi ei takista ka praegu miski panustamast rohkem raha ühistesse ettevõtmistesse maakondliku või üleriigilise liidu kaudu. Et tulubaas on väike või kohalike teede rahastamine ebapiisav, on omaette teema. Seda ei lahendaks mitte kuidagi maavalitsuste kinnipanemine, eriti kui meie ülesanded lihtsalt teistele asutustele ümber jagada.

Vaevalt küll, et ministeeriumi või omavalitsusliidu ametnik nõustuks regionaalprojektide finantsaruandeid kontrollima või olümpiaadiülesandeid klammerdama kütmata toas ja vabatahtlikkuse alusel.

Ettepanekuga kontoreid kinni panna ja bürokraate koondada on lihtne populaarsust võita. Ka mina pooldan mõistlikku ja tõhusat halduskorraldust – paraja paksusega riiki. Kohalik ja regionaalhaldus peavad kaasas käima demograafiliste ja tehnoloogiliste protsessidega ning soovitavalt neist paar sammu kaugemale tulevikku vaatama.

Õppida on meil nii põhja- kui lõunanaabrite käest, aga ka kaugemate riikide kogemustest ning küllap leiame endale parima variandi, olgu see siis ühe-, poolteise- või kahetasandiline omavalitsus.

Oluline on käsitleda riigihalduse süsteemi kui tervikut. Praegu on maavalitsused selle terviku toimiv osa, mille eraldi reformimine tekitaks tulu asemel suurt segadust.