Selle aasta esimeste kuude raskete liiklusõnnetuste rohkus tõi korraks meediasse arvamuste ja kommentaaride laine. Põhiliselt jäi kõlama kaks tõdemust: liikluskultuur jätab endiselt kõvasti soovida ja politseijärelevalve on lubamatult nõrk.
Martin Pau: signaal ja 14 900
9. märts 2012, 21:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma igapäevaste kogemuste varal võin mõlemaga nõustuda, aga tahaksin esmalt rõhutada positiivset. Vähemalt kaks kolmandikku liiklejaist on väga korralikud ning vähemalt 90 protsenti liikleb valdavalt ontlikult. Päris maniakke, kellele juhiloa andmine oli suur eksitus, pole ilmselt üle protsendi.
Sõidan Tartu-Jõgeva maanteed pidi kummaski suunas vähemalt viiel korral nädalas ning ikka kas tipptunnil või selle ümber. Viimase poole aasta jooksul olen vist saanud ühe korra alkomeetrisse puhuda, aga võin ka segamini ajada. Lauskontrollid on igatahes nii harvad ja linnaski patrullsõidukeid nii vähe näha, et kipub juba ununema, kuidas politseiauto välja näeb.
Mida aga õieti tähendab see müstiline liikluskultuur, mida me enamasti pulkadeks lahti ei võta ega analüüsi, kust see algab ja kus lõpeb? See on talitamine tuhandeid aastaid käibinud põhimõttel «tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks».
Meie liikluskultuuri mustad lambad pole mitte need, kes tühjal külavaheteel suunatuld ei näita või purukuival maanteel viisaka pikivahega autorivis sajaga sõidavad, vaid need, kes kujutlevad endil olevat eriõigusi, pealegi teiste turvalisuse arvelt.
Nad peavad oma eriõiguseks ronida eesliikujale tagumiku alla, kuigi neil pole kavatsust või võimalustki alustada möödasõitu. Nad arvavad lörtsisel maanteel paar kilomeetrit enne linnapiiri, et neil on eriõigus kompenseerida hommikust liighilist ärkamist üliohtlike möödumistega piirkiirusel sõitjaist. Loomulikult on nende eriõigus mitte anda teistele liiklejatele oma kavatsustest märku suunatulega.
Paari kuu pärast saab viieaastaseks Lõuna politseiprefektuuri liiklusliin 14 900, mis kutsuti ellu just selleks, et koguda teateid liikluses sigatsejaist: kihutajaist, punase tulega ristmikule põrutajaist jne. Kaebuse põhjustajaga võetakse ühendust ning peetakse väike epistel, politseiregistrisse kantakse seaduserikkumise kohta märge.
Kõnesid on tulnud nelja aasta ja üheksa kuuga üle 14 500 ehk keskmiselt 8-9 kõnet päevas.
Kuue maakonna peale on seda vähe. Koguni kaduvvähe. Maniakaalsete maneeridega silmatorkajaid on vähemalt suurusjärgu võrra rohkem. Iseasi, kas me võtame selle aja, et otsida ohutu peatumiskoht ning helistada ja hullunust teatada. Tehes seda roolis, rikuksime seadust ja põrsastuksime ka ise.
Eestlasele omasest tagasihoidlikkusest, mis pahatihti pole kahjuks muud kui pesueht argus, ei pea üle saama ainult õpetajad ning teised, keda palgaga nöögitakse, vaid me kõik ja kõiges. Ka liikluses, kus mõtlematute ja/või hoolimatute põmmpeade nöök võib maksta elusid. Nagu statistikast näeme, aeg-ajalt maksabki.
Klassikaline vargatõrje on häirimine. Naabrivalve. Võtkem see üle liikluses ning andkem alati julgelt meie turvalisuse peale sülitajaile märku, et see häirib meid ja me ei lepi sellega: törts signaali, vilgatus kaugtuledega.
Uskuge, kui sigatseja ühest heli- või valgusmärgist aru ei saa, siis pärast teist või kolmandat korda hakkab temagi ääri-veeri mõtlema ja tõenäoliselt võtab sutsu bravuuri maha.
Aga kindlasti kirjutage oma telefoni mällu number 14 900!