Erkki Bahovski: Udujutt Brüsseli diktaadist

Erkki Bahovski Foto: Eero Vabamägi

Kui Postimehe arvamustoimetus küsis erakondade esindajailt seisukohta, kas Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas tuleks loobuda ühehäälsuse nõudest, vastas mõni ka jaatavalt. Sest Ungari takistab Vene-vastaste sanktsioonide juurutamist ja seetõttu olevat vajalik Ungarist mööda minna.

See tundub siiski libe tee. Muidugi on selge, et kui Euroopa Liit tahab olla 21. sajandi maailmapoliitikas iseseisev tegija, peab ta suutma otsuseid kiirelt vastu võtta. Põhimõtteliselt sama kiirelt kui Washingtonis või Pekingis. Ent Ungari probleem on osa sügavamast nähtusest, mille nimetajaks on Euroopa Liidu sisemise arenguloogika jõudmine ummikusse.

Enne, kui rääkida kvalifitseeritud häälteenamusest välis- ja julgeolekupoliitikas, tuleks rääkida ülepea sellest, miks Ungari – ja vähemal määral Poola – probleem tekkis. Euroopa Liidu liikmesus eeldaks tingimusteta demokraatiat ja ühiseid väärtusi. Nendest kinnipidamise pidanuks tagama suurelt tehniline laienemisprotsess, kus kandidaatriigid pidid täitma Kopenhaageni kriteeriumid ja üle võtma Euroopa Liidu õigustiku. Ometi ei täida praegune Ungari enam ammu Kopenhaageni kriteeriume ja pole ka jõudu, mis sunniks Budapesti teist rada käima.