Anneli Palo: Metsaökoloogiast Tartus, selle võimalikkusest linnas

Anneli Palo Foto: Erakogu

Kas ülikoolilinnas rätsepal tõesti pole kuube ega kingsepal saabast, kuigi loodusteadusi õpetatakse siin eesti keeles juba üle saja aasta? Koostamata on Euroopa Liiduga liitumisega kaasnenud arendusintensiivsust ohjeldav rohealade planeering (kohustus aastaks 2030) ja ilmselt peagi jõustuv akt kohustab linnu kõiki looduslikke alasid kaitsma ja üldist rohealade osakaalu suurendama. Tartul on võimalik jätta mõned klassikalised ärivead tegemata ning säilitada-kujundada atraktiivne roheline linnakeskus.

Rohealad pakuvad elanikele selliseid ökoloogilisi teenuseid, mida ei tee linna ettevõtted, näiteks õhust saasteainete, tolmu ja vihmavee kinnipüüdmine, müra hajutamine, päikese- ja tuulevari, lisaks tasuta tervislik puhkus ja elamuslikkus.

Kahjuks ei ole meie kultuuriruumis kombeks linnavalitsusse tänukirju saata lõhnavate pärnaõite või mõnusa puudealuse pingi kiituseks, küll aga pälvib negatiivset tähelepanu poega kaitsev lind, murdunud oks või lehehunnikuke kõnniteel. Rohelust peetakse nii enesestmõistetavaks, et selle kadumise tähendus selgub enamikule siis, kui kopp kaevab või alles pärast toimunut. Ühiskonnale tervikuna on looduse taastamine kulukam hoidmisest. Taastumine pole pelgalt pildiline sarnasus varasemaga, vaid elustiku endine või vähemalt piisav mitmekesisus, mis vajab isegi linnalooduse elupaigas väljakujunemiseks aastakümneid.