Värske Samblasõber jagab teadmisi ka tänavuse aasta samblast

Ajakirja kaanepildiks on kunstnik Edgar Valteri poolt spetsiaalselt sellele ajakirjale joonistatud Samblasõber. Foto: Samblasõber

Eesti botaanikaühingu samblauurijad avaldasid äsja internetis ajakirja Samblasõber uue numbri, milles on tähelepanuväärsel kohal lugemist ja vaatamist aasta samblaks 2023 valitud rohelisest hiidkuprast. Ta on tilluke ja jääb kogenematul vaatajal kahe silma vahele.

Nii näiteks on Piret Lõhmus oma artiklis muu hulgas kirjutanud, et rohelise hiidkupra sigikehade kogumike märkamine puidul on samavõrra kerge (või raske) kui kupardegi märkamine, sest elupaiga nõudmised (kõdunenud puit) on neil samad. Märkamiseks tuleb nii ehk naa sobiva kasvupinna juurde kükitada ja terava pilguga üle kasvupinna vaadata.

Iti Jürjendal kirjutab, kuidas ta püüdis Tallinna botaanikaaias kasvatada teiste kaitstavate samblaliikide hulgas rohelist hiidkupart. Samal ajal tuli tal võidelda mustpea-nälkjatega, kes himustasid värskelt tärganud kupraalgetega maiustada.

Värske Samblasõber on ajakirja 25. number. Ajakiri ilmub üks kord aastas. Alates neljandast numbrist on kaanepildiks kunstnik Edgar Valteri poolt spetsiaalselt sellele ajakirjale joonistatud Samblasõber.

Toimetajad Nele Ingerpuu ja Kai Vellak märgivad värske numbri sissejuhatuses, et veerand sajandi jooksul on ilmunud 233 lugu 799 leheküljel. Omamaiste autorite seas on esindatud ka välisautorid 15 riigist üle maailma, kokku 113 autorit. «Need kirjutised on avardanud oluliselt meie brüoloogilist maailmapilti ja enamikul neist on aegumatu väärtus,» lisavad toimetajad.

Möödunud aastale pilku heites tõstavad nad esile kaks teadusavastust.

Palju vaidlemist põhjustanud sammaltaimede evolutsiooni kohta on jõutud järeldusele, et sammaltaimed ja soontaimed on sõsargrupid, mis lahknesid kambriumis, 515–494 miljonit aastat tagasi. Teine tähtis teadusuudis (selle autorite kollektiivis on ka eesti teadlane Martin Küttim): sammaldes elavate mikroobide abil seotakse boreaalsetes soodes kaks korda rohkem süsinikku kui troopilistes vihmametsades.

Lõpetuseks soovivad toimetajad Nele Ingerpuu ja Kai Vellak kõigile jõudu brüoloogiaalase teaduse ja populaarteaduse edendamisel.